Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Tšornobõl maetakse teraskirstu
29 000 tonni terast kapseldab peagi reaktori. Tuumajaama vana betoonsarkofaag on hakanud murenema, mistõttu ehitatakse nüüd gigantne metallkirst. See peab välistama eluohtliku plutooniumi pääsemise väliskeskkonda.
110 meetri kõrgune metallkonstruktsioon lükatakse tuumajaama kohale, et pitseerida see terveks sajandiks kinni.
Foto: X/2015 . Illustreret Videnskab
O n jahe ja päikeseline märtsihommik. Buss on kaks tundi rappunud teel Ukraina pea-linnast Kiievist Tšornobõli tuumakatastroofi keelutsoonini, mis ümbritseb oma keskpaika, neljandat reaktorit, 30 kilomeetri raadiuses. Ilma ametivõimude eriloata on see suletud maa. Kahes kontrollpunktis kamandavad relvastatud piirivalvurid reisijad bussist ja nende passid taskust välja.
Uutel, nn sulasoolreaktoritel põhinevad tuumajaamad on väga väikesed ning neid on võimalik paigaldada praamidele. Niisugune ujuv tuumajaam (või -praam) saab silduda suurlinna kai äärde ja varustada linna energiaga, kui päikese- ja tuuleenergiast ei piisa.
2030. aastail tagavad tooriumil töötavad sulasoolareaktorid peaaegu lollikindla energiatootmise. Lisaks äärmisele tõhususele tekib uutes tuumajaamades ka minimaalses koguses radioaktiivseid jäätmeid.
Kestlikkus ja ökoloogilisem jalajälg on jõudnud ka autotööstusesse, kus üha enam tootjaid loodussõbralikke materjale kasutama hakanud on. Kui palju mõjutab see sõidukit hankides ostjat ja kas keskkonnasäästlikud materjalid on praktilised ning kvaliteetsed, säilitades seejuures ka sõidukvaliteedi ning –mugavuse?