Maapõuest ilmus vaaraode-aegse Egiptuse turvameeste luuvile

Iseäralik ese leiti väljakaevamistelt, mis tehti nn Akhetateni kivikülas. See oli omal ajal tööliste asula, mis paiknes kuningliku kalmistu lähedal. Küla pärineb 18. dünastia ajast ehk ligi 3300 aasta tagusest perioodist.

Põhjalik analüüs on nüüd näidanud, et auguga luu mitte ainult ei toiminud vilena väga hästi, vaid on üldse väga vähe võimalikke muid kasutusviise, milleks niisugust eset võidi pruukida. Austraalia Griffithi ülikooli arheoloogi Michelle Langley juhitud uurimisrühma hinnangul on kõige tõenäolisem, et külast leitud pisike auguga luu oli just vile. Vana-Egiptuse valvurid võisid sellega vilistada näiteks selleks, et üle asula üksteisega sidet pidada või siis selleks, et kamandada koeri, kes valvureid patrullidel saatsid.

„Leituna perifeersest töölisasulast sobib ese ideega, et kogukonda kontrolliti rangelt nende läheduse tõttu kuninglikele haudadele ja tõenäolise seotuse tõttu hauatöödega,” kirjutavad teadlased oma artiklis. „Oluline on, et tegemist on esimese omataolise esemega Vana-Egiptuse dünastiate kontekstis ning see näitab, milliseid teadmisi võib meile anda Egiptuse luutöötlemistehnoloogiate põhjalik uurimine.”

Luu ise pole kuigi eriline: see on vasika või mullika esimene varbaluu pikkusega vaid 6,3 sentimeetrit. Luu on töötlemata, kui sellesse puuritud auk välja arvata.

Leiu otstarbe kindlaks tegemine nõudis mitut sammu. Alustati augu põhjalikust uurimisest. See, et auk oli sirge ja puhas, viitas selgelt, et see oli sihilikult puuritud. Mikroskoopiline uurimine kinnitas seda: augu servadelt leiti puuri jäljed. Teised luul olevad jäljed olid termiitide kahjustustest pärit.

Järgmnenud visuaalne analüüs aitas eseme kasutuseesmärki välja selgitada, tehes kindlaks, millega kindlasti tegu ei ole. Võimalike kasutusviisidena kaaluti mänguasju, dekoratiivfiguure, amulette, anumaid, käepidemeid või jahivilesid. Teadlased hindasid neid võimalusi süstemaatiliselt ja välistasid kõik peale viimase. Vanad egiptlased olid tuntud oma esemete dekoreerimise poolest ning teised teadaolevad esemed on palju rikkalikumalt kaunistatud kui see lihtne auguga luu. Samuti ei saanud see olla mingit laadi anum: selleks oli sel vale kuju ja see oli praktiliseks kasutuseks liiga väike. Ka käepideme rolli täitmise puhul oleks pidanud luul olema näha kulumisjälgi, mida polnud.

Märkides, et luu sarnaneb viledele teistest kultuuridest, valmistasid teadlased värskest lehma varbaluust koopiavile, kasutades Akhetateni leidu eeskujuna, ja puhusid seda. „Testimisel saadi sellisest vilest kõrge toon ja harjutamise järel saavutati märkimisväärne valjus,” kirjutavad teadlased.

Kile heli vähendas tõenäosust, et vilet kasutati jahil. Pealegi ei viidanud ümbritsev leiumaterjal sellele, et kohalikud oleksid üldse jahipidamisega tegelenud. Lisaks on jahiviled tavaliselt mõeldud jäljendama saaklindude hääli.

Samal ajal viitavad piirkonnast leitud muud esemed sõjaväelaste kohalolekule. Juurdepääs kuninglikele haudadele pidi olema kindlasti rangelt piiratud ja valvatud. Kuigi me ei saa olla sajaprotsendiliselt selles kindlad, viitavad kõik asjaolud sellele, et luust vilet võisid kasutada Vana-Egiptuse kuninglike kalmistute omaaegsed turvajad, kes ühtlasi töölisasulas toimuval silma rangelt peal hoidsid.

Uurimistöö avaldati luuarheoloogiale keskenduvas teadusajakirjas International Journal of Osteoarchaeology.