Hispaaniast avastati esimene tõend Hannibali kurikuulsatest sõjaelevantidest

Luu vanuse ja leiukoha põhjal võib see olla esimene füüsiline tõend Kartaago väepealiku Hannibali kuulsatest sõjaelevantidest. Kirjeldused ja kujutised neist lahinguväljal marssimas on kandunud meieni üle sajandite nii kujutava kunsti kui kirjanduse kaudu, aga seni polnud londiliste sõjakäigul osalemise kohta leitud ühtegi materiaalset tõendit ehk luuleidu.

„Elevante kasutati Puunia sõdade ajal Euroopa pinnal kui tõelisi sõjamasinaid - viisil, mis jättis sügava jälje Lääne kunstisse, kirjandusse ja kultuuri. See on pärand, mis kandus klassikalistest allikatest edasi hilisematele autoritele,“ selgitab uues teadusartiklis uurimisrühm, mida juhtis Córdoba ülikooli arheoloog Rafael Martínez Sánchez.

Kartaago oli riik, mille keskus asus tänapäeva Põhja-Aafrikas Tuneesias. Riik laienes ajapikku nii Põhja-Aafrika rannikualadel kui ka teisele poole merd, hõlmates muuhulgas praeguse Hispaania alasid. Hannibal alustas oma sõjakäiku roomlaste vastu 218. aastal eKr Cartagenast. Kindral juhtis oma armee lõpuks üle Alpide lõunaosa roomlaste vastu. Ajaloolaste sõnul kuulus sellesse väkke ka 37 sõjaelevanti.

Kokku pidasid kartaagolased Rooma Vabariigi vastu kolm Puunia sõda, mis toimusid ajavahemikus 264 eKr –146 eKr.. Arheoloogid kahtlustavad, et leiukoht nimega Colina de los Quemados võis kunagi olla just Teise Puunia sõja lahinguväli. Arheoloogiliselt sobitub leiukoht sõja sündmustega hästi, märgivad teadlased. 2020. aastal sealtsamast leitud heiterelvade moon, mündid ja keraamika andsid täiendavaid tõendeid paiga sõjaga seotud ajaloost.

Mis puutub elevandiluu tükki, siis radiosüsinikdateering kinnitas, et see pärines loomalt, kes elas 4. sajandi lõpu ja 3. sajandi alguse vahel eKr – just Teise Puunia sõja ajal.

Võrreldes kümnesentimeetrist luufragmenti tänapäeva elevantide ning stepimammutite omadega, kinnitasid teadlased, et see kuulus elevandile. Siiski oli luu liialt lagunenud, et määrata täpset liiki. Selleks oleks vaja olnud säilinud kollageeni koos valkude või DNA-ga. Tõenäoliselt olid Hannibali elevandid liigilt Põhja-Aafrika elevandid - see liik oli tänase Aafrika elevandi väiksemat mõõtu sugulane, kes elutses erinevalt tänapäeva Aafrika elevantidest põhja pool Sahara kõrbe. Liik on juba ammu välja surnud. See võis olla Aafrika elevandi alamliik või ka eraldi liik.

On veel mõningaid teisi võimalikke selgitusi, kuidas elevant nii ebatõenäolisse kohta jõuda võis. Põhja-Aafrikas elasid ka roomlaste liitlased, kelle koduks oli tänane Alžeeria ja ka osa tänasest Tuneesiast - piirkond, mida tollal tundi Numiidia nime all. Nemad võisid roomlastele Aafrika elevante abijõuks saada. Samuti võisid loomad kuuluda gladiaatoriheitluste juurde, mida peeti varase Rooma keisririigi perioodil.

Siiski ei sobi need variandid ülemäära hästi kokku luu vanusega. „Teise Puunia sõja kontekst, millega see tagasihoidlik anatoomiline fragment on seotud, annab leiule erakordse tähtsuse ja rõhutab paiga olulisust tulevastes arheoloogilistes uuringutes,“ ütleb uurimisrühm. „Kuigi [see luu] ei pruugi pärineda ühest neist müütilistest isenditest, kelle Hannibal üle Alpide viis, võib see siiski kujutada endast esimest teadaolevat reliikviat - mida Euroopa uusaja teadlased on kaua otsinud - loomadest, keda kasutati Puunia ja Rooma sõdades Vahemere üle kontrolli saavutamiseks.“

Kui sõdade alguses oli Kartaago Vahemere lääneosa suurvõim ja Rooma alles tugevnemas, siis Puunia sõdade järel oli Kartaago roomlaste poolt purustatud ja Rooma võim jätkas kasvamist.

Uurimus avaldati ajakirjas Journal of Archaeological Science: Reports.