Liikide väljasuremise tempo hoopis aeglustub, mitte ei kogu hoogu
Aastakümneid on loodusteadlased üldsust hoiatanud, et Maa elurikkus seisab kuristiku serval ning et taimestikku ja loomastikku on ootamas uus massiline väljasuremine (mõne diagnoosi järgi on see juba käimas). Värske uuring teadusajakirjas PLOS Biology väidab, et kuigi elurikkuse kadu on tõeline ja tõsine probleem, on tervete liigiperekondade väljasuremine aeglasem, lokaalsem ja vähem apokalüptiline teema, kui pealkirjad sageli väidavad.
USA Arizona ülikooli teadlase John Wiensi juhitud teadlaste rühm ei vaadelnud oma töös mitte ainult linde ja loomi, vaid elusloodust laiemalt ja leidis, et aastast 1500 on välja surnud 102 erinevat liikide perekonda. Perekond on taksonoomiliselt peaaegu väikseim üksus, sellest veel väiksem on liik (millel võivad olla ka alamliigid) ja üks aste kõrgemal ehk suurem on sugukond. Näiteks pruunkaru kui liik kuulub karu (Ursus) perekonda, mis omakorda kuulub karulaste (Ursidae) sugukonda, mis omakorda kuulub kiskjaliste (Carnivora) seltsi.
Wiens ja ta kolleegid ütlevad, et vähem kui 2% lindude ja imetajate perekondadest on viimase viiesaja aastaga ajalukku kadunud. Teistes rühmades, nagu kalad, putukad ja taimed, on see määr veelgi madalam — keskmiselt alla poole protsendi. Enam kui 22 000 uuritud perekonnast on kinnitatult välja surnud vaid 102. See ei ole kaugeltki niisugune pidurdamatu eluslooduse süsteemide kokkuvarisemine, millest sageli räägitakse. Uuringu näitab, et varasemad hoiatused, mis keskendusid peamiselt lindudele ja imetajatele, jätsid suurema, ent oluliselt rahulikuma olemusega pildi pigem varju.
Saareelanike põli on raskem
Uuring näitab, et perekonna kodukoht mängib suurt rolli. 76% kõigi taksonoomiliste perekondade väljasuremistest toimus saartel. Kõige tugevamalt said pihta linnud ja imetajad: 86% lindude ja 76% imetajate perekondade väljasuremistest olid seotud saartel elavate liikidega. Saared on elurikkuse mõttes nn kuumkohad, kus leidub tihti ainult nendele paikadele omaseid ehk nn endeemilisi liike. Kuid see teeb saareelustiku väga haavatavaks. Kui inimesed tõid saartele rotte, kasse või sigu, polnud kohalikul loodusel tihti kaitset. Hawaii, Madagaskari ja Uus-Meremaa kohalikud liigid kannatasid sisse toodud uute loomade tõttu tõsiselt. Paljud Uus-Meremaa linnuliikidest on ajalooliselt olnud lennuvõimetud, kuna neil polnud vaenlasi, mis tähendas, et uustulnukaist rottidele olid nende maapinnal asuvad pesad-munad kerge saak.
Perekondade kaupa vaadeldes leidsid teadlased, et halvimad perioodid olid 1800. aastate lõpus ja 1900. aastate alguses. Pärast seda on perekondade kadumismäärad tegelikult langenud. Isegi siis, kui arvestada perekondi, mida peetakse potentsiaalselt välja surnuiks ehk selliseid, mille isendeid pole aastakümneid nähtud, kuid mida pole ametlikult välja surnuks kuulutatud, jäi üldine trend ikkagi samaks: suurimad kaod olid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, millele järgnes pikk aeglustumine.
Teatud osa aust kuulub looduskaitseprogrammidele. Ohustatud liikide kaitse on aidanud vältida uusi kaotusi, eriti lindude ja imetajate seas. Teine tegur võib olla see, et kõige haavatavamad saartel elanud liigid hävisid varakult, tugevamad aga on suutnud uutele kahjulikele mõjudele ja sisse toodud liikidele edukalt vastu panna.
Kui lisaks imetajatele ja lindudele muid eluslooduse esindajaid uuriti, selgus, et ainult 0,08% kiiruimsete klassi kuuluvate kalade perekondadest (seal on näiteks lõhelised, angerjalased, heeringalased jne) on kadunud. Taimedest oli kadunud 0,17%, lülijalgsetest 0,32%. Suuremas osas 102st välja surnud perekonnast oligi üksainus liik.
Kõik pole siiski ideaalne
Wiens ja tema meeskond rõhutavad, et see ei tähenda, et kõik oleks korras. Tuhanded liigid seisavad endiselt silmitsi ohtudega, nagu kliimamuutus, metsade hävitamine ja küttimine. Kuid tõendid näitavad, et me ei kihuta massilise väljasuremise poole, mis oleks võrreldav dinosauruste hävinguga.
Kõige rohkem saaksime me ära teha saartel, ütlevad Arizona ülikooli teadlased. Saarte keerukate ja ainulaadsete ökosüsteemide kaitsmine ja invasiivsete liikide kontroll on sammud, mis aitaks ennetada paljusid tulevasi võimalikke väljasuremisi.
Autorid tuletavad meelde ka seda, et looduskaitse ei seisne ainult inimese huvide kaitsmises. Ka teistel liikidel on õigus olemasolule.
Hetkel kuum
Viimased lood
Tervis
Universum
Psühholoogia
Tehnoloogia
Maaväline elu
Ajalugu
Loomariik
Taimed
Lugejad küsivad
Füüsika
Sinu keha
Suured teadlased
Tagasi Imeline Teadus esilehele