Noorena avalduv depressioon võib viia suurema suitsiidiriskini

Uuringu üks autoritest, Tartu Ülikooli terviseinformaatika nooremteadur Siim Kurvits tõi Tartu Ülikooli genoomika instituudi pressiteate vahendusel esile Eesti geenivaramu andmete olulisuse, mille põhjal leiti, et geneetiline eelsoodumus varaseks depressiooniks tõstab oluliselt suitsiidiriski. “Teades, et depressioon ei ole ühetaoline ei tekkepõhjustelt ega tagajärgedelt, saame paremini planeerida ravi ja aidata märgata häirega kaasnevaid riske,” kommenteeris Kurvits töö tulemusi.

Uuringusse kaasati enam kui 150 000 depressiooni põdeva inimese ja 360 000 kontrollisiku elektroonilisi terviseandmeid ning geneetilisi profiile Taanist, Rootsist, Norrast, Soomest ja Eestist. Eeskätt keskenduti varase algusega (esimene diagnoos enne 25. eluaastat) ning hilise algusega (esimene diagnoos pärast 50. eluaastat) depressiooni alatüüpidele.

Neuropsühhiaatrilise genoomika kaasprofessori, uuringu ühe juhtautori Kelli Lehto sõnul on geneetilised erinevused varases ja hilises eas avaldunud depressiooni vahel märkimisväärsed. Uuringu andmetel on enne 25. eluaastat avalduv depressioon oluliselt kõrgema päritavusega kui depressioon, mis avaldub pärast keskiga.

Teadlastel õnnestus leida kaksteist geneetilist piirkonda, mis olid seotud varases eas algava depressiooniga, ja kaks piirkonda, mis olid seotud selle hilise algusega. Sealjuures toodi tulemustes esile oluliselt suurem suitsiidirisk nende inimeste seas, kellel on varase algusega depressiooni geneetiline eelsoodumus. Lausa iga neljas varase depressiooni suure geneetilise riskiga inimene tegi kümne aasta jooksul pärast esimest depressioonidiagnoosi enesetapukatse. See on ligikaudu kaks korda sagedasem kui madala geneetilise riskiga inimeste seas.

“See tähendab, et erinevas vanuses algava depressiooni tekkepõhjused ja kaasnevad riskid võivad olla väga erinevad, kuigi täna käsitletakse depressiooni ühtse häirena” selgitas Lehto. Tema sõnul plaanivad teadlased jätkata uuringuid selgitamaks, kuidas taolised geneetilised erinevused on seotud aju arengu, kaasuvate haiguste, stressi ja elukogemustega ning kas tuvastatud geneetilisi riske saaks rakendada suitsiidide ennetamisel tervishoiusüsteemis.

Senine statistika näitab, et Eestis on suitsiidide osatähtsus kõigist surmapõhjustest kõrgeim alaealiste ja noorte täiskasvanute hulgas. Sarnaselt paljudele teistele Euroopa riikidele on Eesti võtnud eesmärgiks edendada rahva vaimset heaolu ja ennetada suitsiide.