Teadlased lahendasid väikeste dinosauruste haudumismüsteeriumi
Oviraptor ehk eesti keeles munavaras oli perekond kahel jalal kõndivaid dinosauruseid. Nad meenutasid paljuski tänapäeva linde - neil olid hammasteta nokad, paljudel oli suliskate, mõnel liigil oli peas ka uhke hari, ja nad olid üldiselt väiksemapoolsed, jäädes mõõtmeilt kalkuni ja jaanalinnu vahele. Nad elasid Hilis-Kriidi ajastul 100 mln a kuni 66 mln a tagasi. Taiwani teadlased ehitasid nüüd ühe sellise dinosauruse pesa, et saada vastus kauakestnud küsimusele - kuidas nad oma järglasi välja haudusid?
Katsest selgus, et haudumine käis sootuks erinevalt sellest, kuidas tänapäeva linnud oma poegi välja hauvad. Selgus, et saurusemamma või -papa ei suutnud tõenäoliselt kõiki pesas olnud mune oma kehaga ühtlaselt soojendada. See tähendab, et poegade välja haudumisel mängis olulist rolli päikesevalgus. Munade ebaühtlane soojendamine võis tähendada, et samas pesas olevatest munadest koorusid pojad eri ajal.
Taiwani teadlaste töö tulemusel on ilmunud uus uuring ajakirjas Frontiers in Ecology and Evolution. Teadlased ehitasid töö käigus elusuuruses Oviraptori mudeli ja realistliku pesa, et katsetada, kuidas soojus munadesse jõudis.
„Saime hinnangu Oviraptorite inkubatsiooni efektiivsuse kohta, mis on palju madalam kui tänapäevaste lindude oma,“ ütles töö esimene autor Chun-Yu Su kokkuvõtteks. Teisisõnu - need saurused olid tänapäeva lindudest palju ebatõhusamad haudujad.
Teadlaste mudel põhines liigil nimega Heyuannia huangi. See Oviraptorite sugulane elas 70–66 miljonit aastat tagasi praeguses Hiinas. Loom oli umbes 1,5 meetrit pikk ja kaalus ligikaudu 20 kg. Ta ehitas poolavatud pesasid, milles olid munad mitmes ringis. Varem on teadlased välja selgitanud, et tema munad olid suure tõenäosusega sinaka või sinakasrohelise koorega.
Sauruse mulaaži valmistasid teadlased vahtplastist ja puitraamist, lisades seejärel puuvilla, mullikilet ja kangast, et jäljendada pehmeid kudesid. Munad valmistati kunstvaigust. Katsetes paigutati pessa kaks kurna topeltringidesse, et munade asetus vastaks fossiilsetele tõenditele.
Meeskond katsetas, kuidas nii täiskasvanu pesal istumine kui üldised keskkonnatingimused mõjutasid munade temperatuuri ja koorumistulemusi.
Tuil välja, et külmemates tingimustes, kui hauduv täiskasvanu oli pesal kohal, varieerus munade temperatuur kuni 6 °C võrra. See võib tähendada, et munad koorusid eri aegadel. Soojemas keskkonnas langes see kõikumine umbes 0,6 °C-ni. Niisiis võis soojemas kliimas saurusepoegade koorumine toimuda lühema ajavahemiku sees.
„On ebatõenäoline, et suured dinosaurused istusid oma kurnade peal. Arvatavasti kasutasid nad munade haudumiseks päikese või pinnase soojust, nagu kilpkonnad. Kuna Oviraptorite kurnad on õhule avatud, mängis päikese soojus tõenäoliselt palju suuremat rolli kui pinnase oma," selgitas töö vanemautor dr Tzu-Ruei Yang Taiwani rahvuslikust loodusmuuseumist.
Kui suurem jagu tänapäeva linde soojendab mune oma kehaga, istudes pesal nii, et vanalind puudutab oma kehaga pidevalt kõiki mune, siis Oviraptorid ei suutnud tõenäoliselt neid tingimusi täita. Nende ringikujuline munade paigutus tähendas, et täiskasvanu ei olnud võimeline kõigi munade peal korraga istuma. Teadlased nendivad, et kuigi hauduva sauruse ja keskkonnast pärit soojuse koostöö on tänapäevaste lindude omast vähem tõhus, võis see dinosauruste pesitsemisstiiliga siiski hästi sobida. Nii või teisiti eksisteerisid selle sauruseperekonna liigid ju miljoneid aastaid.
Seotud lood
Hetkel kuum
Viimased lood
Tervis
Universum
Psühholoogia
Tehnoloogia
Maaväline elu
Ajalugu
Loomariik
Taimed
Lugejad küsivad
Füüsika
Sinu keha
Suured teadlased
Tagasi Imeline Teadus esilehele