Kasutatud raskuseid suurendati järk-järgult. Katse alguses tehti kükke raskusega, mis vastas 40 protsendile inimese ühe korduse suurimast võimalikust raskusest, programmi lõpuks suurenes koormus 55 protsendini.
Kahe kuu pärast olid mõlema treeningurühma tulemused kontrollrühmaga võrreldes selgelt paranenud. Suurenesid nii maksimaalne kükkides kasutatav jõud, staatiline jalalihaste jõud kui ka korduste arv, mida osalejad suutsid teha 40 protsendiga oma maksimumraskusest.
Tavapärase treeningu rühma tulemused olid arvuliselt mõnevõrra paremad. Nende maksimaalne kükijõud kasvas keskmiselt 28,9 kilogrammi, treeninguampsude rühmal 20,6 kilogrammi. Ka teistes mõõdetud näitajates oli tavatreening pisut ees. Rühmade erinevused polnud aga statistiliselt olulised, mistõttu ei saanud teadlased järeldada, et üks treeninguviis oleks teisest kindlalt tõhusam.
Selge erinevus ilmnes hoopis treenimise meeldivuses. Päeva jooksul lühikesi treeninguampse teinud osalejad hindasid harjutamist nauditavamaks. Teadlaste arvates võivad lühikesed seansid vähendada tunnet, et treening on raske ja aeganõudev kohustus, ning sedasi on trenni ka lihtsam päevakavasse mahutada.
Tulemusi ei saa siiski automaatselt laiendada kõigile inimestele ega igasugusele jõutreeningule. Katses osales vähe inimesi, kõik olid noored treenitud mehed ning uuriti ainult kükkimist ja alakeha jõudu. Samuti ei tõesta statistiliselt olulise erinevuse puudumine rangelt, et kaks treeninguviisi on täiesti võrdsed.
Kuid mida uuring siiski näitab, on see, et ajapuuduse korral ei pruugi jõutreeningust loobuda. Vähemalt mõne harjutuse võib jagada päeva jooksul tehtavateks minutisteks treeninguampsudeks, kui korduste koguarv ja koormus jäävad piisavaks.