Teadlased simuleerisid 100 000 komeedi kokkupõrget Maaga, et panna proovile elu tekke hüpotees

Vesiniktsüaniidi on komeetidelt korduvalt leitud. Vähe sellest - see on siiani ainus teadaolev lähteaine, mida on Päikesesüsteemi komeetide koostisest leitud piisavalt palju, et seda võiks pidada elu tekkele eelnenud keemiliste protsesside seisukohast oluliseks. Teisi ühendeid, näiteks tsüanoatsetüleeni ja tsüanogeeni on komeetidest leitud märksa väiksemas kontsentratsioonis.

Aga küsimus on, kas kosmiline vesiniktsüaniidilast, mis võiks anda tõuke elu tekkeks ja mis on komeediga turvaliselt Maa lähedale jõudnud, elaks üle ka oma teekonna katastroofilise lõpu, kui jäine külaline Maaga kokku põrkab?

Teadlased korraldasid 100 000 simulatsiooni, milles jäljendati Maa varases ajaloos toimunud komeetidega “pommitamist”. Oli ajajärk, mil Maaga põrkas kokku üle 100 000 komeedi. Simulatsiooni tulemused näitasid, et elu tekkeks vajalike ainete edukas pärale jõudmine oli äärmiselt ebatõenäoline.

54 protsendis simulatsioonidest ei jõudnud ühestki komeedist Maa maismaale piisavas koguses vesiniktsüaniidi. Komeedid kas lagunesid atmosfääris, kaotasid oma keemilise lasti kokkupõrkes vabanenud kuumuse tõttu või langesid ookeani, kus ellu jäänud vesiniktsüaniid lahjenes. Kõige suuremaks takistuseks osutus kokkupõrkel tekkiv kuumus.

Ülejäänud 46 protsendis simulatsioonidest jõudis vähemalt üks komeet maapinnale piisava koguse vesiniktsüaniidiga. Kuid isegi neil juhtudel, kui aine kohalejõudmine õnnestus, jäi elu tekkele eelnenud keemiliste reaktsioonide käivitumiseks vaid üürike võimalus.

Muidugi on tegemist kõigest simulatsioonidega. Tulemused ei tõesta, et sellist sündmuste käiku poleks saanud toimuda või et seda kindlasti ei juhtunud. Küll aga viitavad need sellele, et komeetide kokkupõrgetel põhinev hüpotees on märksa vähem tõenäoline, kui seni arvata võis.

„See peaks olema tõepoolest üks võimalus miljonist, sest lisaks täpselt õigele kokkupõrkekiirusele ja-nurgale peaks ka kõik järgnev toimuma sobival viisil, nii aine kontsentratsiooni kui ka elu tekkeni viinud keemiliste protsesside käivitumise kiiruse poolest,“ selgitab Anslow. „Me ei saa kindlalt välistada, et kõik juhtuski nii. Aga see näib olevat tõeliselt haruldane sündmus, parimal juhulüksainusõnnelik juhus.“

Ent isegi kui arvutused näitavad, et elu Maal ei saanud tõenäoliselt alguse komeetidega saabunud keemilistestühenditest, ei tähenda see, et sama mehhanism poleks võinud toimida mõnel teisel planeedil. Huvitaval kombel leidsid teadlased, et Marss sobib komeetide toodud elu hüpoteesiga isegi paremini kui Maa. Punase planeedi hõredam atmosfäär ja väiksemad kokkupõrke kiirused võimaldas seal elu tekkeks vajalikel ühenditel edukalt pinnale jõuda rohkem kui viis korda sagedamini kui Maal. Seevastu Veenuse praegune tihe atmosfäär hävitaks enamiku komeete täielikult, isegi kui nende läbimõõt ulatuks mitme kilomeetrini. Tõsi, kummaltki meie naaberplaneedilt pole tänaseni siiski veel elu leitud, kuid ei saa välistada, et kauges minevikus võis see mõlemal taevakehal eksisteerida.

Uuringu tulemused avaldati teadusajakirjas Scientific Reports.