Uus tehnoloogia aitas 40 aastat tagasi leida legendaarse laeva vraki

Vraki leidis 40 aastat tagasi rahvusvaheline teadlaste meeskond, mille koosseisus olid ameeriklased Massachusettsis asuvast Woods Hole`i okeanograafiaasutusest (WHOI) ja prantslased oma vastavast asutusest nimega IFREMER.

Ekspeditsiooni juht oli WHOI süvaveeuuringute labori juhataja Robert Ballard ja vraki leidmisel sai otsustavaks see, et otsingute käigus kasutati omas ajas uuenduslikku tehnoloogiat ja töövõtteid. Tänase päevani on selle vraki leidmine üks maailma okeanograafide tippsaavutusi, mis võimaldas järgnevatel aastakümnetel kõiksuguseid teaduslikke läbimurdeid, ütles WHOI oma värskes avalduses, milles sündmusele tagasi vaadatakse.

Juba ekspeditsiooni ajaks oli WHOI veealuste uuringute vallas üks maailma tipptegijaid. Nende allveelaev Alvin oli 1964. aastal üks esimesi, millega oli inimestel võimalik väga sügavale ookeani laskuda. Ajapikku sai WHOI-st USA mereväe jaoks oluline partner.

Kui 1985. aastal Ballard ja tema meeskond USA laevastiku uurimisalusega Knorr Põhja-Atlandile läksid, olid neil uued tehnoloogilised abivahendid kaasas tegelikult hoopis selleks, et uurida USS Scorpioni vrakki. See oli allveelaev, mis läks põhja 1968. aastal. WHOI uus lahendus oli spetsiaalne kaugjuhitav seiresüsteem ARGO, mille koosseisus olid videokaamerad ja sonarid. Salamisi oli teadlastel siiski ka plaan võimalusel sama käigu raames ka selles piirkonnas põhja läinud Titanicu vrakki otsida.

Erinevalt varasematest süsteemidest sai ARGO kaamerate otsepilti uurimislaeva ekraanidele üle kanda, mis tähendas, et pardal olevad teadlased võisid otsekohe, jooksvalt merepõhjast anomaaliaid tuvastada, selle asemel, et oodata, kuni kaamera veest välja tõmmatakse, sellest film välja võetakse ja ära ilmutatakse. See otseülekande võimekus, mis tänaseks on igas tavalises nutitelefonis olemas, oli tollal midagi täiesti uut.

Esialgne plaan oli kasutada prantslaste sonarit SAR, et sellega merepõhja kammida, aga see ei andnud tulemusi. Seejärel otsustasid teadlased hakata otsima Titanicut laeva jäetud rusujälgi mööda. Oli teada, et laev murdus uppudes pooleks ja selle osad pidid lebama üsna laial alal merepõhjas.

Vähem kui nädal pärast rusujälje otsingute algust, 1. septembri varahommikul, toimuski läbimurre, kui kaamerad andsid Knorri pardale edasi pildi merepõhjal lebavast hiiglaslikust aurikukatlast. Laev oli leitud.

1986. aastal läksid Ballard ja WHOI meeskond Titanicu vraki juurde tagasi, seekord laskuti selle juurde allveelaev Alviniga, samuti oli kaasas väike kaugjuhitav tedusapJason Jr. Selle ekspeditsiooni käigus saadi esimesed lähiülesvõtted vrakist, selle seisukorrast ja laeva sisemusest.

Kui praegu võib tunduda uskumatu, et otsijad alles 1985. aastal tervelt 73 aastat varem uppunud laeva leidsid, siis selle põhjus on tegelikult lihtne – ainult otseülekandekaamerad, kaughjuhitavad uurimisseadmed ja uued sonarid, mis 1980ndatel kasutusse võeti, tegid selle ülesande tegelikkuses lahendatavaks. Avastus ise andis tõuke edasisele innovatsioonile süvaveerobotite ja -uuringute vallas.

Woods Hole`i okeanograafiaasutus (WHOI) on eraalgatuslik mittetulundusorganisatsioon, mis tegutseb Massachusettsi osariigis Cape Codil aastast 1930 ja on pühendunud mereuuringutele.