Inimeste loodust puudutav sõnavara jääb aina ahtamaks

Ent kindlasti kehtivad mõned tendentsid, mis brittidele omased, ka meie puhul Oma metsarahva identiteedist hoolimata elavad ka eestlased aina enam linnas. Juba ainult Tallinnas elab umbes kolmandik Eesti elanikest.

Inimeste loodusega seotuse muutuse hindamiseks ajas pöördus Richardson raamatute poole, kasutades Google Books Ngram Viewer’i andmeid perioodist 1800–2019. Ta kaardistas, kui sageli kasutasid autorid 28 loodusega seotud sõna, nagu näiteks jõgi, niit, nokk, rannik ja oks (inglise keeles on need sõnad river, meadow, beak, coast ja bough).

Liiginimesid ta vältis, põhjendades, et need kipuvad olema tehnilisemad või isikliku seoseta, samuti on need tundlikumad peegeldama näiteks trende loomapopulatsioonides. Ühtlasi võivad need olla mõjutatud sellistest teguritest nagu määramisjuhendite levik.

„Need sõnad peegeldavad seda, mida inimesed märkasid, väärtustasid ja millest kirjutasid,“ märgib Richardson blogipostituses. „Ja kui nende kasutust ajas kujutada, ilmneb selge umbes 60protsendiline langus, eriti alates 1850. aastast – ajast, mil industrialiseerumine ja linnastumine kiiresti kasvasid.“

Sellisel lähenemisel on omad probleemid - kallutatust tekitab näiteks Google’i andmestikus sisalduvate tekstide valik ning see, millised sõnad Richardson valis looduse tähistajateks (näiteks välistas ta piiripealsed märksõnad, kus loodus ja inimeste eluviis kattuvad, nagu saak või aed ). Pealegi olid analüüsitud tekstid inglisekeelsed, mis tähendab, et muust rahvusest pärit ja muus keeles kirjutavate kirjanike (näiteks Eesti kirjanike) teoste looduselähedust või -kaugust hinnata selle põhjal ei saa.

See pole ainus uuring, mis on leidnud, et viited loodusele on kultuurist kadumas: Londoni ärimajanduskooli teadlased jõudsid 2017. aastal sarnastele järeldustele, analüüsides ilukirjandust, laulutekste ja isegi filmistsenaariume.

Raamatuandmed kattuvad Richardsoni loodud arvutimudeliga, mis simuleerib meie loodusega seotuse vähenemist perioodil 1800–2020. "Mudel (punane joon), mis loodi nullist simuleerima inimese–looduse suhteid, järgib vähem kui 5protsendilise veamääraga väga täpselt loodussõnade tegelikku vähenemist,“ kirjutab Richardson.

Simulatsioon võib seega olla tõele väga lähedal. Kui nii, on inimeste (või siis vähemalt brittide) side loodusega viimase kahe sajandi jooksul kahanenud üle 60 protsendi.

Tulemus rõhutab, kui tähtis on lastega looduskogemusi jagada. See on aga üha keerulisem, kuna maailm muutub järjest linnastunumaks ja ökoloogiliselt vaesemaks.

„Loodusega seotuse langus on nüüdseks tunnustatud kui üks keskkonnakriisi peamisi põhjusi,“ ütles Richardson ajakirjanik Patrick Barkhamile ajalehest The Guardian. „See on ülioluline ka meie vaimse tervise jaoks. See ühendab inimesi ja looduse heaolu. Kui tahame muuta ühiskonna suhet loodusega, on vaja murrangulisi muutusi.“

Uurimus avaldati ajakirjas Earth.