Jutt AI-maailmalõpust on kahjulik müüt, leiab värske teadusartikkel

Studyfinds kirjutab, et Harvardi ja MITi (Massachusettsi tehnoloogiainstituut) üliõpilased katkestavad õpinguid, kuna usuvad, et need on mõttetud – nad arvavad, et tehisaru tapab nad enne lõpetamist. Kahe silmapaistva tehisintellekti arendaja kaasautorluses on ilmunud raamat „If Anyone Builds It, Everyone Dies: Why Superhuman AI Would Kill Us All” (vabas tõlkes „Kui keegi selle ehitab, surevad kõik – miks üliinimlik tehisaru meid kõiki tapab“). 2023. aasta mais kirjutas enam kui 350 juhti, teadlast ja inseneri alla avalikule kirjale, milles väideti, et tehisintellekt on oht inimkonna eksistentsile. Ka kõrgelt haritud ja väga intelligentsed inimesed kardavad seega, et tehisaru võib põhjustada maailmalõpu (meie liigi jaoks).

Georgia osariigi tehnoloogiaülikooli (Georgia Tech) avaliku poliitika kooli professor Milton Mueller on nüüd avaldanud värske teadusartikli, milles ta ütleb, et need hirmud seisavad kõik savijalgadel. Ta veetis kuid, analüüsides paanika taga olevat põhimõistet - AGI-d. See lühend tähendab nn üldist tehisaru (Artificial General Intelligence). AGI on selline tehisaru, mis edestab inimest kõigi vaimsete omaduste poolest või siis on inimesega vähemalt võrdne.

Muelleri on oma analüüside tulemusena jõudnud üsna lihtsale järeldusele. AGI on tema hinnangul „ebateaduslik müüt”, mis tugineb kolmel eeldusel, mis paiknevad üsna nõrkadel alustel.

Kolmas eksiarvamus on eeldus, et üliintelligentne masin omandaks automaatselt piiramatu füüsilise võimu. Katastroofistsenaariumid jätavad vahele praktilise küsimuse, kuidas digitaalne süsteem üldse inimtsivilisatsiooni oma hirmuvalitsusele allutaks. Iga arvuti vajab endiselt vooluallikat, tarneahelat komponentide tootmiseks ja inimtaristut toimimiseks. Ka kontrolli alt väljunud intellektiga masin seisaks silmitsi samade ressurssipiirangutega nagu kõik muu füüsilises maailmas. See ei saa lihtsalt tahtejõuga kõikvõimsaks muutuda.

Mueller märgib ka, et need stsenaariumid eeldavad alati, et eksisteerib üksainus vaidlustamatult ülimuslik superintellekt, millel pole mingeid konkurente ja mis valitseb tervet maailma. See tundub ebausutav olukorras, kus kümned valitsused, ettevõtted ja ülikoolid arendavad samaaegselt tehisaru.

Muelleri sügavam mure on seotud sellega, mida müüt AI-ilmalõpust teeb tegeliku poliitikaga. Kui reguleerijad käsitlevad AGI-d peamise ohuna, juhtub kaks kahjulikku asja. Esiteks võimaldab hüpoteetilise tulevikumasina tagaajamine inimestel vältida vastutust selle eest, kuidas tehisintellekti täna kasutatakse. Näotuvastust kasutatakse juba õiguskaitses. Algoritmid teevad juba otsuseid krediidi, arstiabi ja kriminaalkaristuste kohta. Nende süsteemide kahjud tulenevad inimlikest otsustest, mitte masinate salaplaanidest.

Teiseks surub tehisintellekti käsitlemine apokalüptilise ohuna poliitika laiaulatuslike vastuste suunas, mis võivad piirata kasulikku tehnoloogiat, tehes samal ajal vähe tegelike, konkreetsete kahjude vähendamiseks. Elektrivõrku haldav tehisintellekt tekitab hoopis teistsuguseid küsimusi kui töötaotlusi sõeluv süsteem, mis omakorda erineb meditsiinilise diagnostika jaoks loodud tehisintellektist. Juhtimisraamistik, mis põhineb tondijuttudel tehisaru maailmavallutusest, ei sobi nende probleemide lahendamiseks, ütleb Mueller.

Tehisintellekti tegelikud riskid, nagu desinformatsioon, algoritmiline kallutatus, jälgimine ja sõjaline väärkasutus, väärivad keskendunud ja tõsist tähelepanu. AGI-paanika on neilt aruteludelt õhu välja imenud, ütleb Mueller. Arvutid ei ole elus. Ükski arvutusvõimsuse hulk ei muuda seda. Kuni poliitikakujundajad seda ei tunnista, sihib tehisintellekti regulatsioon olematut tonti, samal ajal kui tegelikud probleemid jäävad lahendamata.