Osoonikiht Maa kohal on jätkuvalt taastumas

Mäletatavasti oli Maad ultraviolettkiirguse kahjulike mõjude eest kaitsev osoonikiht ja selle hävimine 1980ndate teisel poolel ja 1990ndatel tihti uudistes. Osoonikiht asub stratosfääris (u 15-35 km kõrgusel maapinnast) ja selles neeldub suurem osa Päikeselt pärit kahjulikku UV-kiirgust.

Keskkonnaagentuur annab teada, et Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) värskeim ülevaade näitab, et teaduslikud meetmed, mis omal ajal osoonikihti kaitsmiseks vastu võeti, töötavad, kuna Maad kaitsev osooniauk on väiksem kui varasematel aastatel.

2024 WMO osooniraporti põhjal oli osooni vähene kahanemine tingitud osaliselt atmosfääri looduslikest faktoritest, mis põhjustavad aastast-aastasse esinevaid kõikumisi. Sellegipoolest viitavad pikaajalised positiivsed muutused atmosfääris, et rahvusvaheline kooskõlastatud tegutsemine on olnud edukas.

Täna, 16. septembril, möödub ühtlasi 40 aastat osoonikihi kaitsmise Viini konventsiooni vastuvõtmisest. Selles kinnitati, et osooni kahanemine stratosfääris on ülemaailmne probleem ning loodi raamistik osooni uurimiseks ja hindamiseks, mobiliseerides rahvusvahelised ressursid.

„Nelikümmend aastat tagasi tulid rahvad kokku, et astuda esimesi samme osoonikihi kaitsmiseks – juhindudes teadusest, tegutsedes üheskoos,“ meenutas ÜRO peasekretär António Guterres. „Viini konventsioonist ja Montréali protokollist kujunesid mitmepoolse eduka koostöö verstapostid. Täna on osoonikiht paranemas. See saavutus tuletab meile meelde, et kui riigid võtavad teaduslikke hoiatusi tõsiselt, on progress võimalik,“ lisas ta.

Praeguseks on tänu Montréali protokollile järk-järgult loobutud tootmast ja tarbimast enam kui 99% ainetest, mille osooni kahjustav toime on tõestatud. Neid kemikaale kasutati külmikutes, kliimaseadmetes, tuletõrjevahus ja koguni juukselakkides. Kui praegused suundumused jätkuvad, taastub osoonikiht tänu nendele jõupingutustele juba käesoleva sajandi keskpaigaks 1980. aastate tasemele. See kahandab märkimisväärselt nahavähi, silma hallkae ja ökosüsteemide kahjustuste riske, mida põhjustab liigne UV-kiirgus. Tegemist on maailma edukaima keskkonnaleppega.

Vaatamata Montréali protokolli edukusele vahepealsetel kümnenditel, pole töö siiski veel läbi saanud ja maailmal tuleb endiselt hoolikalt ning süsteemselt jälgida nii osooni stratosfääris kui ka osooni kahjustavaid aineid ning nende asenduskemikaale, lisas samas Matt Tully, WMO osooni ja UV-kiirguse teadusnõukogu juht. Ent kui praegune poliitika jätkub, kinnitab kõige hilisem hinnang 2022. aastast, taastub osoonikiht 1980. aasta tasemeni (ehk ajani, mil osooniauku polnud veel tekkinud) hiljemalt 2066. aastaks Antarktika kohal, umbes 2045. aastaks Arktika kohal ja ligikaudu 2040. aastaks mujal maailmas. Järgmine hinnang avaldatakse 2026. aastal.