Austraalias seisis ühe kooli lähedal aastakümneid kaks kivi, mis on osutunud väga erilisteks. Teadlased on avastanud, et neis varjas end 200 miljoni aasta vanune saladus.
Jäljed jätsid väikesed taimtoidulised – lindvaagnalised dinosaurused.
Foto: Ron Park, Wes Nichols & Owen Jackson
Ühes Austraalia koolis tegid teadlased tähelepanuväärse avastuse. Üle kahekümne aasta peitis üks kivi endas vihjet selle kohta, millised loomad liikusid sessamas piirkonnas rohkem kui paarisaja miljoni aasta eest.
Dinosauruste kivististel leidub rohkesti jälgi luumurdudest ning hamba- ja nakkushaigustest. Paleontoloogid on viimasel ajal hakanud kasutama ammu surnud hiidsisalike kivistisi uurides tänapäeva arstide tööriistu. Nii saab kümneid miljoneid aastaid tagasi surnud loomadele panna täpsed diagnoosid, et välja selgitada nende tervisehädad ja surma põhjused.
Jääb arusaamatuks, kuidas suurimad dinosaurused võisid kasvada nii suureks, ilma et nad omaenda raskuse all kokku kukkunuksid. Pean silmas just maismaal elavaid saurusi. Veega on teine lugu. Kas Maa külgetõmbejõud oli toona nõrgem?
Kestlikkus ja ökoloogilisem jalajälg on jõudnud ka autotööstusesse, kus üha enam tootjaid loodussõbralikke materjale kasutama hakanud on. Kui palju mõjutab see sõidukit hankides ostjat ja kas keskkonnasäästlikud materjalid on praktilised ning kvaliteetsed, säilitades seejuures ka sõidukvaliteedi ning –mugavuse?