Tuumatalv põhjustaks toidukriisi kõikjal maailmas

Tuumatalv on klimaatiline seisund, mida tegelikkuses pole küll kunagi kogetud, ent mis teoreetiliselt võib oletatavasti järgneda ulatuslikule tuumakonfliktile. Põhimõtteliselt on see pikaajaline üleilmne kliima jahenemine, mida põhjustavad tuumalöökide tulemusel laialdaselt levivad ulatuslikud tulekahjud. Paljudest tulekahjudest jõuab atmosfääri tohutul hulgal tahma ja tolmu. Tahma ja tolmu tõttu väheneb maapinnale jõudva päikesekiirguse hulk, mistõttu hukkub palju taimi ja loomi, sealhulgas ka neid, millel on koht meie toidulaual.

USA Pennsylvania osariigi ülikooli (Penn State) teadlaste juhitud uus uuring simuleeris, kuidas tuumatalv mõjutaks maailma toidutootmist. Kuna mais (Zea mays) on maailma kõige laialdasemalt kasvatatav teravili, käsitleti seda nn kontrollkultuurina.

„Me simuleerisime maisitootmist 38 572 asukohas kuue erineva tuumasõja stsenaariumi puhul, millest iga järgmine oli eelmisest karmim – atmosfääri jõudva tahma kogused jäid mudeldamisel 5 miljoni ja 165 miljoni tonni vahele,“ ütles ülikooli taimeteadlane ja meteoroloog Yuning Shi.

Midagi rõõmustavat teadlased ei leidnud. Isegi lokaalne tuumakonflikt, mis paiskaks atmosfääri „vaid“ 5,5 miljonit tonni tahma, vähendaks ülemaailmset maisitoodangut 7%. Kuid globaalse ulatusega konflikt, mis paiskaks õhku 165 miljonit tonni tahma, võiks kärpida põllukultuuride tootlikkust lausa 80% jagu.

Selle kõige hullemale stsenaariumile lisandub veel üks kahjulik tegur: planeeti kaitsva osoonikihi, lagunemine. „Aatomipommiplahvatuste lööklained ja tulekerad tekitavad stratosfääris lämmastikoksiide,“ selgitab Shi. „Lämmastikoksiididest ja tahmast põhjustatud kuumenemise koosmõju võib osoonikihi kiiresti hävitada, suurendades Maa pinnale jõudva UV-kiirguse hulka (praegu toimib osoonikiht tõhusa barjäärina – toim.). See kahjustaks ka omalt poolt taimi ja piiraks veelgi maailma toidutootmise kogumahte.“

Teadlaste hinnangul saavutaks UV-B kiirguse hulk oma tipu kuus kuni kaheksa aastat pärast tuumasõda, vähendades maisitootmist veel 7% võrra. See tähendaks kokku 87% langust saagis ehk ülemaailmset toidukriisi.

Simulatsioonid näitavad, et tuumatalvest taastumiseks kuluks maailma maisitootmisel 7–12 aastat, sõltuvalt sõja raskusastmest. Üldiselt taastuks lõunapoolkera kiiremini kui põhjapoolkera ning ekvaatorile lähemal asuvad piirkonnad kiiremini kui poolustele lähemad.

On siiski asju, mida saaksid inimesed sellises näruses olukorras ise ära teha. Näiteks hakata pärast konflikti kasvatama maisisorte, mis taluvad paremini jahedamaid tingimusi ja lühemat kasvuperioodi. Nende kasvatamine aitaks vähendada saagikadu kuni 10%. See oleks abiks, kuid loomulikult oleks parem, kui tuumasõda ja tuumatalve üldse ei tekiks.

Kui see siiski peaks juhtuma – ning praegune globaalne poliitiline olukord on konfliktile lähemal kui eales varem pärast külma sõda – siis pakub teadlaste meeskond välja nn põllumajandusliku vastupidavuse komplektid. Need koosneks selliste põllukultuuride seemnetest, mis on igale piirkonnale valitud vastavalt võimalikule kliimale.

„Need komplektid aitaksid toidutootmist säilitada ebastabiilsetel aastatel pärast tuumasõda, kuni tarneahelad ja infrastruktuur taastuvad,“ ütleb simulatsioonide juhtarendaja Armen Kemanian.

Uuring avaldati ajakirjas Environmental Research Letters.