Linnusõnnik oli iidse Peruu kuningriigi jaoks kütus teel õitsengule
1532. aastal võtsid Hispaania konkistadoorid Francisco Pizarro juhtimisel Peruus tänases Cajamarca linnas pantvangi inkade valitseja Atahualpa. Sellega algas inka impeeriumi langus. Enne seda saatuslikku rünnakut tegi Pizarro samuti retkel osalenud vend Pedro Pizarro kummalise tähelepaneku: peale imperaatori enda oli Cajamarcas veel ainult üks inimene, kes oli nii oluline, et teda kanti kandetoolil – see oli Lõuna-Peruus asuva Chincha piirkonna valitseja.
Loe AI kokkuvõtet
Peruu kuningriigi Chincha majanduslik kasv põhines linnusõnnikul ehk guaanol, mida kasutasid põlisasukad põldude viljakuse tõstmiseks. Oluline tegelane Chincha valitseja kandis alati suurt austust, mida täheldas omal ajal ka Pedro Pizarro. Uuringu järgi pärineb Chinchas Vaikse ookeani suurim guaanoladestus, mis võimaldas suurendada saaki ja laieneda kaubanduses. Inkade impeerium liitis Chincha oma koosseisu rahumeelse hindamise teel, kuna Chincha oli strateegiliselt oluline. Guaano vahendamine oli inkade jaoks eluliselt tähtis, kuna inkadel endal puudus juurdepääs mereväetistele.
Miks oli Chincha isandal inkade ühiskonnas nii kõrge positsioon? Texase A&M ülikooli antropoloogia kaasprofessor Jo Osborn, Smithsoniani teadlane Emily Milton ja Sydney ülikooli teadlane Jacob L. Bongers on avaldanud teadusajakirjas PLOS One töö, milles öeldakse, et selle staatuse põhjus seisnes linnusõnnikus.
Chincha jõeoru pinnast niisutavad Andide kõrgustikest pärinevad veed. Piirkond on olnud põllumajanduse jaoks võtmetähtsusega. Rannikust umbes 25 kilomeetri kaugusel ookeanil asuvad Chincha saared, kus on ajalooliselt leidunud Vaikse ookeani ühed suuremad guaano ehk linnusõnniku ladestused.
Guaano on ülitõhus orgaaniline väetis. Võrreldes maismaaloomade sõnnikuga, näiteks lehmade omaga, sisaldab guaano märkimisväärselt rohkem lämmastiku- ja fosforiühendeid, mis on taimede kasvuks hädavajalikud.
Sademeid praktiliselt pole
Humboldti ehk Peruu hoovus toob Peruu rannikuvetesse rikkalikud kalavarud. Need omakorda toetavad tohutuid merelindude kolooniaid, kes pesitsevad kaljusaartel. Tänu kuivale, peaaegu vihmavabale kliimale ei uhu vihm merelindude guaanot minema, vaid see kuhjub aastate jooksul mitme meetri kõrguseks kihtideks.
Uues uuringus, mille kokkuvõte on ilmunud veebiportaalis The Conversation, ühendatakse kirjalikud ajaloolised allikad, väljakaevamistelt leitud maisi (Zea mays) isotoopide analüüs ja ikonograafia analüüs, et näidata, et Chincha oru põliselanikud kasutasid merelindude guaanot põldude väetamiseks ja põllumajandustoodangu suurendamiseks juba vähemalt 800 aastat tagasi. Linnusõnnik oli Chicha kuningriigi tõusu oluline põhjus ja tagas kaudselt ka selle, et Chincha isandail oli hiljem inka impeeriumis teistest kohalikest valitsejatest tähtsam staatus.
Chincha kuningriigis (1000–1400 pKr) elas hinnanguliselt umbes 100 000 inimest. See oli organiseeritud erialaste kogukondadena, näiteks kalurid, põlluharijad ja kaupmehed. 15. sajandil liideti riik Inka impeeriumiga.
Arvestades ajalooliselt oluliste guaanoladestuste lähedust Chincha riigile kuuluvatel saartel, pakkus Peruu ajaloolane Marco Curatola juba 1997. aastal välja, et guaano oli Chincha rikkuse oluline allikas. Nüüd testiti seda hüpoteesi uue töö käigus ja leiti sellele tugevat kinnitust.
Usaldusväärne viis tuvastada väetiste kasutamist minevikus on biokeemiline analüüs. Üks 2012. aasta eksperimentaaluuring näitas, et kaamellaste (alpakad ja laamad) ning merelindude sõnnikuga väetatud taimedel on kõrgemad lämmastiku isotoopväärtused kui väetamata põllukultuuridel.
Uue töö käigus analüüsitigi 35 maisiproovi, mis olid leitud Chincha oru haudadest. Enamik proove näitasid kõrgemaid lämmastiku isotoopväärtusi, mis viitab mingi väetise kasutamisele. Umbes pooltel proovidest olid väärtused erakordselt kõrged. Need tulemused klapivad ainult merelindude guaano kasutamisega.
Guaanol ja seda „tootvatel“ lindudel oli Chincha rahva jaoks ka laiem tähendus. Arheoloogiliste esemete analüüs viitab sellele, et Chincha rahval oli sügavam arusaam maa, mere ja taeva vahelistest seostest. Guaano kasutamine ja inimeste suhe saartega ei olnud pelgalt praktiline valik, vaid sügavale juurdunud osa nende maailmapildist. Tekstiilesemetel, keraamikal, ehitistel ja metallesemetel korduvad kujutised merelindudest, kaladest, lainetest ja tärkavast maisist. Need näitavad, et chinchad mõistsid kogu ökoloogilist tsüklit: merelinnud sõid ookeanist kala ja tootsid guaanot, guaano toitis maisi ning mais toitis inimesi.
Hetkel kuum
Tõhusa ja väga väärtusliku väetisena võimaldas guaano Chincha kogukondadel suurendada saagikust ja laiendada kaubandusvõrgustikke, aidates kaasa kuningriigi majanduslikule laienemisele. Uue uuringu autorite hinnangul purjetasid kalurid Chincha saartele guaanot koguma ning varustasid sellega põlluharijaid ja meritsi kauplevaid kaupmehi, kes viisid seda mööda rannikut ja kõrgendikele.
Alistuti rahumeelselt
Chincha riigi põllumajanduslik tootlikkus ja kasvav kaubanduslik mõju suurendasid selle strateegilist tähtsust Inka impeeriumi jaoks. Umbes 1400. aastal liitsid inkad Chincha enda koosseisu pärast „rahumeelset“ alistumist. See oli üks vähestest niisugustest kaalutletud liitudest impeeriumi kujunemisel. Tihti kasutati impeeriumi laiendamisel ikka sõjaväelist jõudu.
Kuigi Chincha ja inkade vahelise kokkuleppe täpne sisu on endiselt vaidluse all, pakutakse uues töös välja, et merelindude guaanol oli neis läbirääkimistes oma roll. Inkade riik oli huvitatud maisist, kuid sel puudus juurdepääs merelt pärit väetistele. See võib selgitada, miks Chincha isandat austati nii kõrgelt, et teda kanti kanderaamil, nagu Pedro Pizarro märkis.
Seotud lood
Viimased lood
Tervis
Universum
Psühholoogia
Tehnoloogia
Maaväline elu
Ajalugu
Loomariik
Taimed
Lugejad küsivad
Füüsika
Sinu keha
Suured teadlased
Tagasi Imeline Teadus esilehele