Kuigi meeskonda piiras aeg ning valmis suudeti ehitada vaid antenni esimene osa, näitas katse siiski välja pakutud koostepõhimõtte teostatavust. Sama lahendusega saaks kosmoses konstrueerida väga suuri sõrestikke, mis ümbritsevad tõeliselt hiiglaslikke peegeldavaid pindu, näiteks mõnd tohutult suurt teleskoobipeeglit.
Kosmosesse saadetud robot sai valmis, läbis katsed ja anti selle orbiidile viinud ettevõttele Momentus üle vähem kui 12 kuuga. „Nii keeruka katseseadme väljatöötamine sedavõrd lühikese ajaga oli meie väikesele meeskonnale tohutu ettevõtmine,“ ütleb Pellegrino. Ta on ka kosmosepäikeseenergia projekti kaasjuht. Selle eesmärk on koguda päikeseenergiat kosmoses ning edastada see juhtmevabalt Maale. „Nüüd, mil missioon hakkab lõppema, saame viimaks hakata mõtlema uutele uurimissuundadele, mille see katse avas.“
Teadlased sooviks väga, et kosmosesse oleks võimalik rajada suuri konstruktsioone, sealhulgas peegeldavaid pindu. Neid saaks kasutada võimsate kosmoseteleskoopide hiidpeeglitena, mis lubaks astronoomidel vaadelda üha kaugemaid objekte. Samuti võiks need moodustada suurte raadioantennide vastuvõtva või kiirgava pinna.
Praegu piirab selliste konstruktsioonide mõõtmeid rakettide lastiruumide suurus. Kosmoseajastu algusest saadik on suurte konstruktsioonide orbiidile või kaugemale viimiseks kasutatud kaht meetodit: need kas pakitakse stardiks raketi lastiruumi kokku ja avatakse kosmoses või pannakse mitme stardiga kosmosesse saadetud osadest orbiidil käsitsi kokku. Veel suuremate konstruktsioonide jaoks on vaja kolmandat võimalust – ehitada need valmis otse kosmoses, ja nüüd on ASTRA astunud pika sammu selle võimalikuks saamise suunas.
ASTRA on üks kahest kosmosekatseteni jõudnud projektist DARPA protrammis NOM4D, mille eesmärk on katsetada ja võimaldada väga suurte konstruktsioonide kosmoses ehitamist. Jutt on sadadesse meetritesse või kilomeetritesse ulatuvatest ehitistest.
Töö ilmselt päris valmis ei saa
Märtsi lõpus kosmosesse saadetud ASTRA liigub tavapärase töötsükli käigus ringi, võtab detaile, seab need õigesse asendisse ning paneb iga sektsiooni koosteplaadil kokku. Kui see on valmis, kinnitab manipulaator sõrestiku külge võrgutaolise augustatud kile. Sellest moodustatakse kaks peegeldavat võrku, mida vedrud teineteise suhtes eelpingestavad. Kui uus sektsioon on täielikult ette valmistatud, lükatakse see ehitusseadmest kosmosesse ning kogu tsükkel kordub järgmise sektsiooni jaoks.
ASTRA sõrestik saab valmis siis, kui kokku on pandud 11 sektsiooni, need on ühendatud võrgutaoliste reflektoritega ning seadmest välja lükatud. Kuna ASTRA missioon lõpeb detsembris, näib ebatõenäoline, et kogu sõrestik jõutakse katse käigus valmis ehitada. Meeskonna sõnul on aga saadud piisavalt kogemusi näitamaks, et pakutud orbiidil kokkupaneku meetod on teostatav.