Ookeanisügavusest leitud veidra kuldse kera mõistatus lahenes

Alguses oli peamine oletus, et tegu võib olla mõne süvameres elava olendi mahajäetud munakoorikuga. Nüüd, kolm aastat hiljem, on lõpuks pingelise laboritöö tulemusena vastused kera olemuse kohta käes, kuid need pole sugugi niisugused, nagu teadlased algul arvasid.

Lugu on siiski üsna kummaline. Kuldse läikega kera osutus ühe meriroosilise „naha“ fragmendiks, mille loom võis maha jätta kas liikudes uude kohta või paljunemiskatse käigus.

Meriroosilised on lilli meenutavad õisloomad. Õisloomade sekka kuuluvad lisaks meriroosilistele veel ka korallid. Meriroosilisi on tuhande erineva liigi ringis ja mõni liik on võimeline ka ujuma. Läänemeres neid ei ela.

Põhjaliku teadustöö käigus (loetav siit) paljastati oma kuldse “naha” maha jätnud liik, mille ladinakeelne nimetus on Relicanthus daphneae. Selle merepõhjas elava looma kodu on teadaolevalt Vaikse ookeani idaosas. Tema kombitsad võivad kasvada üle kahe meetri pikkuseks ja elusal kujul näeb see õisloom välja selline:

Sel sügavusel, kust kuldne kera leiti, on ookean väga külm, täiesti pime ning ümbritsev veerõhk on ülitugev – kõik see teeb uurimistöö seal äärmiselt keeruliseks.

Kuldne kera võeti pärast avastamist kivi küljest kaugjuhitava allveeroboti käe abil lahti ja toimetati laborisse uurimiseks. Nagu öeldud, arvati algul, et tegu on munakoore või siis äkki mingit laadi surnud käsna või koralliga, aga ei - laboris saladus ainult süvenes.

„Me töötame sadade erinevate proovidega ja arvasin, et tavapärased protsessid lahendavad selle mõistatuse,“ selgitas zooloog Allen Collins NOAA (USA riiklik ookeani- ja atmosfäärivalitsus) kalandusosakonna süstemaatikalaborist. „Aga sellest sai erijuhtum, mis nõudis mitme erineva spetsialisti keskendunud tööd. See oli keeruline mõistatus, mille lahendamiseks oli vaja morfoloogia, geneetika, süvamereteaduse ja bioinformaatika eriteadmisi.“

Teadlased avastasid, et kuldse kera materjal oli kiuline ning täis nõelrakke ehk knidotsüüte, mida tavaliselt leidub korallides ja meriroosides. Esialgne DNA-analüüs ei andnud kera olemuse kohta selget vastust, kuna uuritud proovis leidus rohkelt mikroorganisme, baktereid jne. Alles kogu genoomi järjestamine viis teadlased lähedase vaste juurde – selgus, et kera kuulub sügaval merepõhjas elavale meriroosilisele R. daphneae, mida kirjeldati esmakordselt alles 2006. aastal.

Teadlaste sõnul on kuldne kera ühe sellise meriroosi poolt maha jäetud kutiikula. Kutiikula on õhuke mitmekihiline väliskate, mis moodustub mõnede merirooside välimiste kudede eritistest, meenutab mõneti nahka ja mis võib eralduda ja jääda merepõhja vedelema. Selle peamine koostisosa näib olevat kitiin – tugev kiuline aine, mis moodustab ka teiste organismide kõvu osi, näiteks mardikate kestad ja seente rakukestad.

„Vahetud vaatlused näitavad, et kutiikula jääb maha siis, kui loom liigub, mis viitab, et ta suudab sellest eralduda,“ kirjutavad teadlased.

Seni kogutud R. daphneae isenditel on kutiikulat esinenud harva, võime sellest loobuda võib selgitada, miks. Mahajäetud kutiikula võib anda vihjeid ka looma paljunemisviisile, mida on sellises raskesti ligipääsetavas keskkonnas keeruline uurida.

„Kuigi geneetilised ja morfoloogilised andmed kinnitavad liiki, jääb kuldse kera kuju välja selgitamine endiselt keeruliseks küsimuseks,“ märgivad teadlased. „Üks võimalik tõlgendus on, et tegu on mittetäieliku mittesugulise paljunemisprotsessi jäänukiga. Mõned meriroosid suudavad paljuneda sedasi, et polüübi alus või jalg jäetakse maha ning ülemine osa liigub edasi, jättes merepõhja justkui kännu, millest kasvab välja uus polüüp.“

Kas see kehtib ka R. daphneae puhul, pole veel teada, kuid isegi mittetäieliku paljunemise korral sobib see variant hästi eluks äärmuslikes sügavustes.

Kutiikulalt leitud mikroorganismide suur hulk viitab, et see võib toimida nende jaoks nn kuuma kohana, kus mikroobid toituvad lagunevast koest. Seega on üldjäreldus selline, et kuldne kera on meriroosilise poolt maha heidetud ”nahk“, mis sai mikroobidele kõhutäiteks.