Üksainus tuumaplahvatus viiks kiirelt rivist välja 99 protsenti Maa-lähedasest satelliitidest
Maa-lähedasel orbiidil (vahemikus 160 km - 2000 km maapinnast) tiirleb üle 13 000 satelliidi. Neile toetuvad igapäevased ilmaprognoosid, telefoni- ja andmeside, satelliitinternet ning palju muud. Värske uuring näitab, et üksainus piisavalt kõrgel toimuv tuumaplahvatus võiks peaaegu kõik need tehiskaaslased üsna ruttu kasutuskõlbmatuks muuta.
Tuumaplahvatus kosmoses ei oleks tegelikult midagi uut. Külma sõja ajal korraldasid USA ja Nõukogude Liit kokku 18 tuumaplahvatust, mis viidi läbi kõrgusvahemikus Maa atmosfääri ülakihtidest kosmoseni. Suurim neist oli 1962. aastal ameeriklaste korraldatud katse Starfish Prime, mille käigus lõhati Vaikse ookeani kohal 400 kilomeetri kõrgusel 1,4megatonnine tuumalõhkepea.
Selle plahvatuse tagajärjel langes rivist välja mitu omaaegset satelliiti. Tollal oli nende koguarv praegusega võrreldes muidugi imeväike, neid oli pisut üle kahekümne.
Nüüd on USA Wisconsini–Madisoni ülikooli ja Princetoni ülikooli teadlased teinud arvutusi, milles nad jõudsid järeldusele, et tänapäeval võiks Maa-lähedasel orbiidil lõhatud tuumalõhkepea põhjustada korraliku kosmilise sidekatastroofi, seda isegi Starfish Prime`ist märksa väiksema võimsusega pommi puhul.
Haavatav ala Atlandi kohal
Oma veel eelretsenseerimata uuringus simuleerisid teadlased tuumaplahvatust võimsusega üks megatonn Atlandi ookeani lõunaosa kohal 500 kilomeetri kõrgusel. Ses piirkonnas on Maa magnetväli ebatavaliselt nõrk. Nn Lõuna-Atlandi anomaalia võimendaks esialgse plahvatuse järelmõju. Radioaktiivsed osakesed jääks kosmoses lõksu piirkondadesse, mida satelliidid Maa ümber tiireldes üha uuesti läbivad.
Sama nähtus ilmnes ka pärast Starfish Prime’i katsetust. Radioaktiivsete lõhustumissaaduste lagunemisel vabanenud elektronid jäid Maa magnetvälja lõksu, tekitades satelliite kahjustava tehisliku kiirgusvöö. Uuringu juhtivautor, Wisconsini–Madisoni ülikooli astronoomia- ja füüsikatudeng Zach Petersen ütles ScienceAlerti vahendusel, et erinevalt plahvatuse esmasest kiirgusimpulsist saavad kosmoseaparaadid sellist vööd läbides korduvalt kiiritada.
Kahe nädalaga oleksid satelliidid surnud
Teadlaste simulatsioon hõlmas tänavu jaanuaris madalal Maa orbiidil tegutsenud 13 300 satelliiti. Selle järgi viiks Lõuna-Atlandi anomaalia piirkonnas toimuv tuumaplahvatus ühe ööpäevaga rivist välja 25 protsenti kogu Maa-lähedase orbiidi satelliidipargist. Kolmanda päeva lõpuks oleks kasutuskõlbmatuid satelliite 78 protsenti, nädala pärast 98 protsenti ja 15. päevaks 99,4 protsenti. Isegi stsenaariumis, kus kosmoseaparaatide kiirguskaitset tugevdati, langeks 30 päevaga rivist välja 99,3 protsenti satelliitidest.
Ühes teises hüpoteetilises stsenaariumis, milles kasutati märksa nõrgemat, 100kilotonnist lõhkepead, kuluks 99 protsendi satelliitide kasutuskõlbmatuks muutmiseks aasta.
Kiirgus poleks ainus oht. Niipea kui plahvatuse järel kaotavad esimesed satelliidid manööverdamisvõime, suureneb kosmoses kokkupõrgete oht. Teadlaste hinnangul võiks selle tagajärjel toimuda esimese kahe aasta jooksul umbes 20 kokkupõrget. Kümne aasta pärast oleksid need jätnud Maa ümber tiirlema ligikaudu 3900 uut kosmoseprügi tükki. See tähendab, et ka uute satelliitide üles saatmine oleks pärast sellist katastroofi väga riskantne. Kokkuvõtteks - 21. sajandi side ja üldise elukorralduse seisukohast oleks kosmilise tuumaplahvatuse näol tegemist erakordselt halva stsenaariumiga.
Seni viimane tuumarelvaplahvatus toimus 3. septembril 2017, kui Põhja-Korea viis läbi oma kuuenda tuumakatse.
Seotud lood
Hetkel kuum
Viimased lood
Universum
Psühholoogia
Tehnoloogia
Maaväline elu
Ajalugu
Loomariik
Taimed
Lugejad küsivad
Füüsika
Sinu keha
Suured teadlased
Tagasi Imeline Teadus esilehele