DNA-uuring nihutab koerte kodustamise seni arvatust märksa kaugemale minevikku

Londonis asuva Francis Cricki instituudi iidse genoomika labori juhi Pontus Skoglundi jaoks on koerte geneetilise arengu uurimine samas ka viis jälgida meie esivanemate teekonda, kui nad keskkonnamuutustega silmitsi seisid ja nendega kohanesid.

„Koerad olid esimesed loomad, kellega inimesed kodustatud suhte lõid – see juhtus viimase jääaja lõpus, isegi enne põllumajanduse tekkimist,“ ütleb ta instituudi teadusuudises. „Samas ei ole me siiani täpselt kindlaks teinud, kus ja kuidas huntidest kodukoerad said, eriti seetõttu, et varaseid koeri on olnud raske huntidest eristada ning on olnud keeruline jälgida, kuidas nad üle maailma levisid.“

Skoglund ja East Anglia Ülikooli õppejõud Anders Bergström kasutasid uusi geneetilisi meetodeid, et eristada esimesi tõelisi koeri nende metsikutest suguvendadest. Nende uurimus avaldati ajakirjas Nature. Koos Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi teadlaste ja laia rahvusvahelise uurijate võrgustikuga analüüsisid nad 216 koerlase skeletijäänusest eraldatud DNA-d. 181 skeletti pärinesid perioodist enne neoliitikumi ehk nooremat kiviaega (ehk need koerad olid seega elanud enam kui 10 000 aasta eest), s.t enne põllumajanduse teket. Proovid olid erinevatest paikadest Euroopas ja selle ümbruses, sealhulgas Šveitsist, Saksamaalt, Belgiast, Hollandist, Türgist, Rootsist, Taanist ja Šotimaalt.

Kui koerlaste DNA oli eraldatud bakterite ja muude saasteallikate DNA-st, sai alustada huntide ja koerte eristamist. Varem oli vanima teadaoleva koera DNA umbes 10 900 aasta vanune; nüüd ulatub see piir palju kaugemale minevikku, ütlevad teadlased. Võrreldi iga proovi sarnasust tänapäeva koertega.

„Suutsime klassifitseerida koguni 141 proovi 216-st ning leidsime ka üllatusi,“ ütles Anders Bergström. „Näiteks 13 700 aasta vanune koerlane Belgiast, keda peeti väikese kasvu ja inimtegevuse jälgede tõttu koeraks, osutus geneetiliselt hoopis hundiks. See näitab, et üksnes luustiku põhjal ei ole alati võimalik koera hundist eristada.“

Eriti põnev leid oli, et üks Šveitsist Kesslerlochi koopast leitud loom osutus geneetiliselt koeraks. Umbes 14 200 aasta vanusena on see üks vanimaid Euroopast teada geneetiliselt kinnitatud koeri. Selle kõrvale saab panna 15 800 aasta taguse koera Türgist, kelle jäänuseid analüüsiti teises iidsete koertega seotud uuringus, mis ilmus samuti ajakirjas Nature Cricki instituudi uuringuga paralleelselt.

Veel üks küsimus vana DNA uurijate jaoks on see, kas koerad kodustati eri paikades üksteisest sõltumatult. Varasemad uuringud Skoglundi ja tema meeskonna poolt näitasid, et koerad pärinevad peamiselt kahest erinevast hundipopulatsioonist: üks Ida- ja teine Lääne-Euraasiast. Statistilise mudeli abil leidsid teadlased, et kõik käesolevas uuringus käsitletud varased Euroopa koerad pärinesid Ida liinist, kuigi mõnel puhul esines vähesel määral ka Lääne hundi päritolu mõju. „Seega ei ole Euroopa hundid koerte arengusse märgatavalt panustanud ning puuduvad tõendid, et Euroopa koerad oleksid kodustatud eraldi, sõltumatult Aasia koertest,“ ütleb Bergström.

Kesslerlochi koopas elanud koer oli siiski juba geneetiliselt lähedasem Euroopa kui Aasia koertele, mis viitab sellele, et kodustamine toimus oluliselt varem kui 14 200 aastat tagasi – piisavalt vara, et Euroopa ja Aasia koerad jõuaksid selleks ajaks geneetiliselt eristuda.

Põllupidamine jõudis Euroopasse suure inimrändega Edela-Aasiast, mis toimus neoliitikumis.

„Euroopas juba elanud küttide-korilaste koerad panustasid märkimisväärselt nende koerapopulatsioonide geneetikasse, kes elasid koos põlluharijatega. Seega võtsid esimesed põlluharijad kohalikud koerad tõenäoliselt omaks,“ ütleb Skoglund. „See erineb näiteks Euroopa koloniseerimisest Ameerikas, kus kohalikud koerad asendati peaaegu täielikult Euroopast toodud koertega.“

Euroopa küttide-korilaste koerte pärand elab edasi tänapäevalgi. Paljud populaarsed Euroopa koeratõud pärivad umbes poole oma geneetilisest taustast koertelt, kes elasid Euroopas enne põlluharijate siia jõudmist.

„Enamik tänapäeval pargis ringi jooksvatest koertest kannab endas osaliselt nende koerte pärandit, kes elasid Euroopas üle 14 000 aasta tagasi,“ ütleb Skoglund. „On hämmastav, et oleme kõndinud kõrvuti nii palju tuhandeid aastaid, hoolimata suurtest muutustest inimeste eluviisis.“