Näljahormooni kaotus muutis maod superpaastujateks

See tähendab, et greliini välja lülitamine või organismist kaotamine on oluline viis, kuidas tõhusalt paastuda, tõenäoliselt isu alla surumise ja rasvavarude kasutamise kaudu.

„Annan uurijatele palju tunnustust selle eest, et nad vaatasid sügavamalt andmetesse, mis olid meil kõigil – ka minul endal – otse silme ees,” kommenteeris uudist Texase ülikooli Arlingtoni linnakus töötav geeniteadlane Todd Castoe, kes uuringus ei osalenud. See hormoon on selgroogsetel laialt levinud, alates kaladest kuni imetajateni. Seega on leid, et roomajad on sellest korduvalt loobunud, tema sõnul „üsna tähelepanuväärne”.

Kuigi greliin on selgroogsetel tavaline, on olnud ebaselge, kuidas selle funktsioonid erinevates selgroogsete rühmades evolutsiooniliselt arenenud on.

Uues uuringus keskendusid Portugali Porto ülikooli evolutsioonibioloog Rui Resende Pinto ja tema kolleegid roomajatele, kellest paljud suudavad pikalt ilma toiduta hakkama saada. Uurijad analüüsisid 112 liigi genoome. Meeskond leidis, et madudel, kameeleonidel ja Agaminae liikidel olid greliini sünteesi reguleerivad geenid kas puudu või mutatsioonide tõttu sedavõrd moondunud, et need ei suutnud enam hormooni kodeerida.

Kui uurijad vaatasid ensüümi MBOAT4, mis paneb greliini toimima, leidsid nad, et ka see oli madudel, kameeleonidel ja Agaminaedel kadunud. Greliini ja MBOAT4 kaotus võis olla osa sellest, kuidas need varitsuskiskjad kohanesid nn buumi-ja-krahhi toitumisrütmiga (tohutult suur eine, millele järgneb ülipikk nälgimisfaas). Tavaliselt aitab greliin kehal toidupuuduse ajal rasvkude energiaks muuta. Ilma greliini ja MBOAT4-ta võivad roomajad Pintose sõnul hoida oma energiavarusid kauem, võimaldades neil püsida madala energiakuluga režiimis kuudest kuni aastani söögikordade vahel. Tavaliste isusignaalidega toimetulek võis samuti raskendada kohanemist pika paastuga. Võime paigal püsida ja mitte toitu otsida võis aidata neil roomajatel paastumise ajal energiat säästa.