Mööduv täht võib Maa Päikesesüsteemist välja visata

On ammu teada, et umbes viie miljardi aasta pärast saab Päikese südames olev vesinik, mille aatomituumad seal praegu termotuumasünteesiprotsessi käigus heeliumituumadeks ühinevad, otsa. Seetõttu paisub Päike punaseks hiiuks. Vesinikutuumade asemel hakkavad Päikeses raskemateks elementideks ühinema heeliumituumad. Meie täht paisub niivõrd suureks, et endale lähima planeedi Merkuuri neelab see päris kindlasti alla. Suure tõenäosusega on ka Veenuse lips läbi. Ei saa välistada, et ka Maa langeb Päikesesse, kui selle mõõtmed piisavalt suured saavad olema.

See kõik juhtub siis, kui Päikesesüsteem või siinsed planeedid mingil muul põhjusel vahepeal otsa ei saa, mis pole tegelikult sugugi kindel. Asi on selles, et Päikesesüsteem on meie kodugalaktikas Linnuteel liikumas, ja siinsete planeetide käekäiku võivad mõjutada väga kauged ja massiivsed taevakehad, millest me oma teel möödume või mis meist mööduvad.

Uus teadustöö, mis on avaldatud ajakirjas Icarus, ütleb, et varasemad katsed kujutada meie Päikesesüsteemi planeetide ja teiste tähtede vastastikmõjusid on tugevalt üle hinnanud planeetide stabiilsust. Hiljutised uuringud on juba näidanud, et pisimgi kõrvalekalle Päikesest kaugeima planeedi Neptuuni orbiidis võib paisata Merkuuri Päikesest eemale, kas siis mõne teise planeediga kokkupõrkesse või lennutada selle hoopis tähtedevahelisse ruumi.

Uues teadustöös on välja toodud ka üks simulatsioon, kus olukord on Maa elanike jaoks veel tõsisem.

Prognoosid näitavad, kuidas Päikesesüsteem möödub järgmiste miljardite aastate jooksul teistest tähtedest. Teadlastetiim hindas, et iga miljoni aasta jooksul toimub umbes 19 sellist teisest tähest möödumist, mille puhul teine täht on lähemal kui ühe parseki (umbes 3,26 valgusaasta) kaugusel Päikesest – see vahemaa on väiksem kui Päikesesüsteemi kaugus meile lähimast tähest praegu (see on Proxima Centauri, mis asub 4,25 valgusaasta kaugusel). Kui teadlased simuleerisid seda, mis järgmise viie miljardi aasta jooksul Päikesesüsteemist saab, siis leidsid nad, et kaks protsenti stsenaariumitest on sellised, millega kaasneb see, et meie süsteem kaotab planeedi või planeete (või planetoide).

Näiteks väikeplaneet Pluutol on viieprotsendiline tõenäosus muutuda ebastabiilseks, kuna prognoositavad muutused hiidplaneetide orbiitides mõjutavad teda. Merkuur samas on peamine kandidaat Päikesesüsteemist lahkumiseks – kuna see tiirleb nii lähedal Päikesele, on see statistiliselt lähim planeet igale teisele planeedile meie kodusüsteemis. Merkuuri ebastabiilseks muutumise tõenäosus on 80%.

Maale on antud 1:500 (0,2protsendiline) tõenäosus, et meie koduplaneet saab otsa enne Päikese hiiuks paisumist - kas Päikesesüsteemist välja tõukamise (tõukajaks mõni suurem taevakeha oma gravitatsioonilise mõjuga) või kokkupõrke tõttu mõne teise taevakehaga. Marsile kolimine meid ilmselt ei päästaks, nendib IFLScience oma sama uuringut puudutavas loos - Punase planeedi tõenäosus kaduda on pisut suuremgi, 0,3 protsenti.

Simulatsioon näitab veel, et taevakehade kaotamine võib Päikesesüsteemile osaks saada pigem varem kui hiljem, ja peamiselt võib meie süsteemi ebastabiilsuses järgmise 4 mld - 4,5 mld aasta jooksul süüdistada teisi tähti, millest me möödume või mis meist mööduvad. Õnneks veel niipea me ühelegi neist siiski nii lähedale ei satu, et käesoleva uudise lugejad muretsema peaks.

Praeguste prognooside ja astronoomiliste mudelite kohaselt kohtub Päikesesüsteem umbes 1,3 miljoni aasta pärast tähega, mil nimeks Gliese 710. See võib mööduda meist lausa nii lähedalt kui 0,06 parseki kauguselt ja täht võib seega liikuda läbi Päikesesüsteemi äärealadel asuva nn Oorti pilve, mis koosneb erinevatest jäistest pisitaevakehadest. Ei saa välistada, et selle külaskäigu tõttu saavad Päikesesüsteemi planeedid mõjutatud, päris kindlasti pillutatakse meie süsteemi sisepiirkonnisse Oorti pilvest jäiseid komeete.