Tõsi, võimalus selleks on väike ja kui see juhtubki, siis väga kauges tulevikus. Võimalus, et asjad võivad nii minna, leiti uute simulatsioonide käigus, millega taheti leida erinevaid uusi võimalikke stsenaariume selle kohta, kuidas Päikesesüsteem ja siin asuvad taevakehad ühel heal päeval otsa saavad.
adu
  • adu
  • Foto: buradaki
On ammu teada, et umbes viie miljardi aasta pärast saab Päikese südames olev vesinik, mille aatomituumad seal praegu termotuumasünteesiprotsessi käigus heeliumituumadeks ühinevad, otsa. Seetõttu paisub Päike punaseks hiiuks. Vesinikutuumade asemel hakkavad Päikeses raskemateks elementideks ühinema heeliumituumad. Meie täht paisub niivõrd suureks, et endale lähima planeedi Merkuuri neelab see päris kindlasti alla. Suure tõenäosusega on ka Veenuse lips läbi. Ei saa välistada, et ka Maa langeb Päikesesse, kui selle mõõtmed piisavalt suured saavad olema.
See kõik juhtub siis, kui Päikesesüsteem või siinsed planeedid mingil muul põhjusel vahepeal otsa ei saa, mis pole tegelikult sugugi kindel. Asi on selles, et Päikesesüsteem on meie kodugalaktikas Linnuteel liikumas, ja siinsete planeetide käekäiku võivad mõjutada väga kauged ja massiivsed taevakehad, millest me oma teel möödume või mis meist mööduvad.

Stabiilsus on üle hinnatud

Uus teadustöö, mis on avaldatud ajakirjas Icarus, ütleb, et varasemad katsed kujutada meie Päikesesüsteemi planeetide ja teiste tähtede vastastikmõjusid on tugevalt üle hinnanud planeetide stabiilsust. Hiljutised uuringud on juba näidanud, et pisimgi kõrvalekalle Päikesest kaugeima planeedi Neptuuni orbiidis võib paisata Merkuuri Päikesest eemale, kas siis mõne teise planeediga kokkupõrkesse või lennutada selle hoopis tähtedevahelisse ruumi.

Tehnoloogia

Ajalugu

Loomariik

Taimed

Füüsika

Sinu keha

Suured teadlased

Tagasi Imeline Teadus esilehele