Leonardo da Vinci DNA-proov võib lõpuks teadlastel käes olla

Teadlaste töö tulemused on praeguse seisuga esitatud veel eelretsenseerimata teadusartiklina. See tähendab, et vaja on täiendavaid katseid, et kinnitada, kas leitu näol on tegemist tõepoolest da Vinci geneetilise materjaliga. Kui nii, siis on selle kätte saamine nüüd, üle 500 aasta hiljem, suur õnnestumine ja teaduslik läbimurre. See näitab, et väärtuslikest, habrastest ajaloolistest esemetest võib olla võimalik eraldada bioloogilist infomaterjali.

Teadlaste välja töötatud meetod, mida nüüd kasutati, võimaldab eraldada inimeste, taimede, bakterite, seente, loomade, viiruste ja parasiitide DNA-d nii iidsetele kirjadele löödud vahapitseritest kui ka paberist.

„Selgus, et esemed, mida peeti varem bioloogiliselt “tummadeks”, toimivad oma keskkonna elavate sõrmejälgedena,“ öeldakse Leonardo DNA projekti pressiteates.

Oma uues uuringus selgitavad teadlased, kuidas nad võtsid proovi oletatavasti da Vinci autorlusega joonistusest nimega Püha laps. Seejärel õnnestus neil tänu järgmise põlvkonna sekveneerimismeetoditele eraldada proovist bioloogilist teavet. Sealhulgas said nad proovist näiteks andmeid kuulsa Medici perekonna aedades Toscanas (Toskaanas) kasvatatud apelsinipuude kohta. Ent mis põhiline, eraldada suudeti ka madala kvaliteediga inim-DNA-d.

Pole teada, kellelt see DNA pärineb. See võib olla kas Leonardo da Vincilt endalt või inimestelt, kes joonistust hiljem käsitlesid. Selge on aga see, et osa DNA-st sisaldas Y-kromosoomi markereid, mis viitab, et geneetiline materjal pärines mehelt. Inimene, kelle DNA-d leiti, näib olevat pärit Vahemere piirkonnast, eriti suure tõenäosusega Kesk- või Lõuna-Itaaliast. Sellesse piirkonda kuulub ka Toscana, kust Leonardo pärit oli.

Kui teadlased võtsid proove teistelt da Vinciga seotud esemetelt, näiteks ühelt 500 aasta vanuselt kirjalt, leidsid nad “Püha lapse” prooviga „ühise Y-kromosoomi signaali“. Sama signaali ei leitud teiste tollaste kuulsate Euroopa meistrite maalidelt.

Tulemused viitavad ühisele põlvnemisele da Vinciga seotud objektide vahel, mis väärib edasist uurimist. Meeskond soovib nüüd võrrelda proove ka teistelt teostelt ja esemetelt, mis teadaolevalt kuulusid da Vincile. Seejärel tuleb tulemusi võrrelda kinnitatud elavate renessansikunstniku järeltulijatega.

DNA projekti lõppeesmärk on kinnitada da Vinci lõplik matmispaik ja rekonstrueerida tema genoom. Praeguseks on teadlased peaaegu kümme aastat töötanud, et leida da Vinci suguvõsa varasemateid ja hilisemaid osi. Hiljuti on nad kindlaks teinud mitu kunstniku praeguseni elavat järeltulijat ning teinud kindlaks ka perekondliku liini, mis ulatub tagasi aastasse 1331.

Arvatakse, et da Vinci säilmed on maetud väikesesse kabelisse Loire’i orus Prantsusmaal, kuid kõik ajaloolased pole veendunud, et see on tema lõplik puhkepaik. Praegu uurivad teadlased Itaalias da Vinci perekonna hauakambrit, et saada geneetilist teavet, mis pärineb tema sugulastelt.