Uus uuring selgitab nartsissismi välja kujunemist

Nartsissismi võib defineerida kui eneseimetlust. Termini võttis 1914. aastal kasutusele kuulus psühhoteadlane Sigmund Freund. Terve, normaalne nartsissism tähendab, et inimene on enesekindel ja seesmiselt tugev. Kuid siis, kui kaasneb enda pidev õigustamine, enda tähtsustamine ja muu taoline, võib olla tegemist isiksushäirega.

Tihti kasutatakse sõna “nartsissist” ka neil puhkudel, kui inimesel tegelikult selliseid jooni pole. Põhjus on selles, et viimastel aastatel on huvi nartsissismi vastu olnud tõusuteel. Seda illustreerib näiteks see tõik, et viimase aastakümne jooksul on seda terminit guugeldatud viis korda rohkem kui varem. Sellega paralleelselt on tasapisi levimas veendumus, et uued põlvkonnad noori on nartsissistlikumad kui varasemad - mõned aastad tagasi kõneldi isegi nartsissismiepideemiast. Tulemusena tembeldataksegi inimesi nartsissistideks tihti asjata. Kuid see ei tähenda, et nartsissistliku isiksusehäirega inimesi üldse ei oleks.

Uus suur uuring, mis tehti Austraalia Katoliiklikus Ülikoolis (ACU) dr Megan Willise juhtimisel, näitab võimalikku võtit, mis aitab mõista, miks mõnedes inimestes arenevad välja nartsissistlikud jooned. Vastus võib peituda lapsepõlves.

Megan Willist huvitas eeskätt see, miks noored kohtinguäppides endast valet, paremat muljet jätta soovivad ja mis on selle juurpõhjused. Ta soovis süveneda nende isiksuste eripäradesse.

Teadlased analüüsisid 33 uuringut, milles osales kokku üle 10 000 täiskasvanut, ning leidsid selge seose: haavatav nartsissism – nartsissismi tüüp, mida iseloomustavad ebakindlus, tugev enesekriitika ja tundlikkus, ning samas endast palju parema mulje jätta üritamine (kasvõi kohtinguäppides) – on sageli seotud ebaturvalise kiindumusega lapsepõlves. Eriti kehtib see inimeste puhul, kes on kasvanud üles eemaletõugatuse, läbikukkumiste või muud laadi emotsionaalse ebastabiilsuse keskel. Sellest tulenevalt kujunevad neil sageli kartlikud või ebastabiilsed suhted lähedaste inimestega. Armastust küll igatsetakse, aga samas ka peljatakse. See võib viia armukadeduse, rahulolematuse ja läheduse puudumiseni. Kõik need sümptomid peidab nartsissist ülemäärase enese esiletõstmise taha.

Teadlased rõhutavad, et tulemused ei tõesta otseselt, et halb kiindumussuhe lapsepõlves viib vältimatult nartsissismi tekkeni.

“Ei ole nii, et igaüks, kellel oli ebaturvaline lapsepõlv, muutub nartsissistiks – aga mõnede jaoks saab nartsissismist kilp, mis kaitseb vanu haavu,” kirjutavad teadlased portaalis The Conversation.

See avab võimalusi mitte ainult mõistmiseks, vaid ka lahendusteks. Teraapia võib aidata muuta sügavale juurdunud mustreid. Veel olulisem on see, et varajane tugi lastele ja vanematele võib ennetada, et vanad haavad ei muunduks uuteks traumadeks. Uuring avaldati ajakirjas Personality and Individual Differences.

On ka mõningaid tõendeid, et nartsissistid võivad ajapikku muutuda.

Austraallaste uuringuga mitte seotud teadustöö aastast 2019 näitas, et nartsissistlike kalduvustega inimesed saavad elus takistustega silmitsi seistes sageli enda kohta reaalsema pildi.

Teadlased märkisid muu hulgas, et sageli on just esimene töökoht see, mis sunnib nartsissiste muutma oma enesehinnangut. Tööeluga esmakordselt kokku puutudes tuleb neil aktsepteerida kriitikat – midagi, mida nartsissistid muidu väldivad. Uuring kestis mitu aastat ning põhines mitmesaja eri põlvkonda kuuluva inimese andmetel. Teadlased rõhutasid 2019. aasta uuringus, et on müüt, justkui oleksid mõned põlvkonnad nartsissistlikumad kui teised.