Läinud sajandi 70ndatel ja 80ndatel aastatel räägiti palju lootusetult haigete inimeste külmutamisest, et nad hiljem, kui meditsiin on arenenum, üles äratada ja terveks ravid. Mis sellest mõttest on saanud?
Lootuses, et ühel päeval oskavad arstid ravida kõiki haigusi, laseb osa ravimatult haigeid inimesi end külmutada. Miski ei taga, et nad kunagi edukalt üles sulatatakse ja taas ellu ärkavad, ent loomkatsed on andnud paljulubavaid tulemusi. Iseasi, kas need meetodid töötavad ka inimeste puhul.
Üheksa inimest kümnest, kes ootavad doonorelundit, teevad seda asjatult. Järg lihtsalt ei jõua nendeni. Ehk muudab olukorda Yalei ülikooli teadlaste leiutatud sinine imevedelik, millega on võimalik surnud inimeste elundeid kauem elus hoida ja ühel päeval ehk ka elavaid aidata.
Ajus levivad elektrisignaalid, keharakud rühmavad tööd teha ja käed liiguvad veel mitu kuud pärast seda, kui inimese süda on viimast korda löönud. Uuringuist selgub laiba siseelu surmajärgsetel minutitel, päevadel ja kuudel.
Kestlikkus ja ökoloogilisem jalajälg on jõudnud ka autotööstusesse, kus üha enam tootjaid loodussõbralikke materjale kasutama hakanud on. Kui palju mõjutab see sõidukit hankides ostjat ja kas keskkonnasäästlikud materjalid on praktilised ning kvaliteetsed, säilitades seejuures ka sõidukvaliteedi ning –mugavuse?