Veenus pistis omaenese kuu nahka

Kane kontrollis asjade sellist võimalikku käiku arvutimudelitega. Kõigepealt jäljendas ta Maa ja Kuu teadaolevat arengulugu, et veenduda mudeli usaldusväärsuses. Seejärel muutis ta Veenuse pöörlemiskiirust ning katsetas hüpoteetiliste kaaslaste saatusi. Kaaslaste mass ulatus poolest Kuu massist kümne Kuu massini. Enamikus simulatsioonides lõppes areng ühtemoodi: kaaslane ei suutnud orbiidil ümber Veenuse püsida ja põrkas emaplaneediga lõpuks kokku. Mida suurem oli kuu, seda varem kokkupõrge toimus.

Uuring ei tõesta siiski, et Veenusel üldse kunagi kuu oli. Lahtiseks jääb, kas noore Veenusega toimus selline kokkupõrge, mille rusudest saanuks planeedile kaaslane tekkida. Maa puhul teame, et meil on Kuu tänu sellele, et miljardeid aastaid tagasi Päikesesüsteemi lapsepõlves põrkas meie planeet kokku väiksema taevakehaga nimega Theia, ja Kuu moodustus kokkupõrke rusudest, mis kosmosesse paiskusid ja seejärel koondusid.

Kane’i Veenuse mudel näitab eelkõige seda, et suurel kuul, kui see eksisteeris, oleks olnud praeguse pöörlemisviisiga Veenuse ümber lõputult tiirelda väga keeruline, ja varem või hiljem (sõltuvalt oma massist) põrutanuks see Veenusele otsa. Kane ise arvab, et Veenusel pigem võis kuu olla.

Tõendeid sellisest võimalikust kokkupõrkest oleks meil keeruline avastada. Esiteks on Veenus läbipaistmatu, tiheda pilvkatte all. Ligi 80 protsenti Veenuse pinnast näib seniste suhteliselt nappide uuringute põhjal olevat sarnase geoloogilise vanusega. See võib osutada umbes miljardi aasta tagusele ulatuslikule pinnase uuenemisele, mis mattis või kustutas suure osa vanematest jälgedest. Võimalikke märke alla neelatud kuust tuleks otsida pigem planeedi sisemusest. Selleks oleks tarvis Veenuse seismilisi mõõtmisi, mis on planeedil valitseva põrguliku, ligi 465kraadise pinnatemperatuuri tõttu tehniliselt väga keerulised.

Juhul, kui Veenusel tõesti eksisteeris kuu, mis planeedile otsa põrkas, oleks see andnud Veenusele tohutu energia ja impulsimomendi ning võinuks muuta planeedi pöörlemist, vulkaanilisi protsesse, kliimat ja isegi võimalike muistsete ookeanide käekäiku. On kaua oletatud, et enne seda, kui Veenusel vallandus kontrolli alt väljunud kasvuhooneefekt, mistõttu praegu seda katavad tihedad süsihappegaasipilved ja planeedi pind on ülikuum, võisid seal olla ulatuslikud ookeanid. Seetõttu annab “alla kukkunud” kuu hüpotees lisamõõtme aruteludele, kas Veenus oli kauges minevikus eluks sobiv paik.

Tulemus puudutab samuti eksoplaneete. Elukõlblikke Maa-sarnaseid maailmu otsides uuritakse, kas neil võib olla suuri kaaslasi, mis tekitavad loodeid ja mõjutavad planeedi pikaajalist arengut.