Meie põrgulik naaber võis olla kunagi peaaegu tervenisti ookeanidega kaetud

Teadlaste hinnangul viitavad kadunud meredele kõige paremini kolm geoloogiliste pinnavormide tüüpi. Esimeseks on ulatuslikud alad, mida läbivad hiiglaslikud hulknurksed mustrid. Varasemates uuringutes on pakutud, et need lõhed tekkisid vulkaanilise kivimi jahtumisel ja kokkutõmbumisel. Ghail ja tema kolleegid leiavad aga, et need meenutavad rohkem Maal savirikastes meresetetes esinevaid murrangusüsteeme.

Teine vihje peitub hiiglaslikes nn kanalites. Aastakümneid on neid peetud laavakanaliteks. Kuid mõned neist on lausa tuhandete kilomeetrite pikkused, mida on märksa enam, kui teadlaste arvates on realistlik laava voolamiskaugus. Teadlaste arvates meenutavad paljud neist kanalitest hoopis Maa veealuseid kanaleid, mille on uuristanud ookeanipinna all liikuvad tugevad hoovused.

Kolmas vihje pärineb Veenuse madalikke katvatest kurrulistest vallidest. Teadlaste sõnul võivad need vallid paikneda paksude soolakihtide kohal, mis jäid maha muistsete ookeanide aurustumisel. Nad juhivad tähelepanu sellele, et Vahemeres ladestusid tohutud soolakogused, kui see umbes 5,5 miljonit aastat tagasi nn Messinia soolsuskriisi ajal peaaegu täielikult kuivaks jäi. Veenusel võis tekkida vähemalt 64 meetri paksune ja võib-olla isegi paksem soolakiht, mis oleks olnud piisav selle kohal oleva maakoore deformeerimiseks.

Hüpotees on mõistagi väga põnev, aga tõenäoliselt jääb see vaieldavaks, kuni Veenust asuvad uurima uued automaatjaamad. Olukorda võivad aidata selgitada Euroopa Kosmoseagentuuri tulevane missioon EnVision ja NASA missioon VERITAS, mis peaks kaardistama Veenust märksa üksikasjalikumalt kui Magellan omal ajal suutis, ning võimaldama kontrollida, kas kõnealused pinnavormid tõepoolest on tõendid muistsetest ookeanidest, mis hiljem kontrolli alt väljunud kasvuhooneefekti tõttu täielikult kadusid.