Mõte kosmoses uitavatest maaväliste eluvormide kosmoseaparaadist võib küll tunduda veider, kuid ka meie, inimesed, oleme saatnud välja omad aparaadid ja esimesed neist juba peaaegu pool sajandit tagasi. Nii Voyager 1 kui ka Voyager 2 on tänaseks ametlikult Päikesesüsteemist lahkunud. Seega ei tasu pidada võimatuks, et kui eksisteerivad kõrgelt arenenud maavälised tsivilisatsioonid, saadavad noodki oma galaktiklised teadusaparaadid teele.
Nagu kirjutab veebisaidil
The Conversation Sara Webb, Swinburne`i tehnikaülikooli lektor, on järgmine oluline küsimus – kuidas kindlaks teha, et tähtedevahelise objekti näol on tegu maavälise tsivilisatsiooni kosmoseaparaadiga. Esiteks tuleb objekt muidugi kosmosest üleüldse üles leida, mis nt Maalt välja saadetud suhteliselt väikeste Voyageride puhul võib olla päris keeruline. Seejärel tuleb otsida tõendeid, mis viitaks objekti loodusliku päritolu kasuks – nt, kui objekti järel on gaasivoolusaba nagu komeetidel tavaliselt, siis on see viide looduslikule päritolule.
Tehislikule päritolule võiks muidugi viidata objektilt lähtuvad raadiosignaalid, mis viitavad suhtlusele. Samuti mõistagi see, kui objekt manööverdab – muudab ootamatult kurssi. Kõige kaalukam tõend oleks, kui objekt võtaks sisse koha stabiilsel orbiidil ümber Maa, kuna meie planeet peaks kindlasti olema maavälisele tsivilisatsioonile või ka nende automaatsondile kõige huvipakkuvam paik siinses süsteemis. Kuid midagi niisugust pole siiski toimunud, mistõttu paistab 3I/ATLAS olevat lihtsalt erakordne kosmiline objekt – see on ebatavaliselt kiire, vana ja jäine, aga looduslik, elutu külaline mõnest kaugest süsteemist.
Maale kõige lähemasse punkti jõuab 3I/ATLAS oma teekonnal tänavu 19. detsembril. Siis on selle kaugus Maast umbes 269 miljonit kilomeetrit. Jupiterist möödub see tuleva aasta märtsis ja suundub siis edasi Päikesesüsteemist välja.