Tähistaevas Eesti kohal: mida krõbedal talvekuul taevast vaadata
Kätte on jõudnud aasta lühim ja statistiliselt külmim kuu veebruar, mida vanarahvas tundis kui küünla-, hundi-, vastla-, kassi-, külma- ja lumekuud. Neist nimetusist ehk huvitavaim on kassikuu, mis tuli sellest, et veeburaris oli kassidel söögipoolise püüdmine lume ja külma tõttu raskendatud ning neile tuli ka sahvrist head-paremat pakkuda.
Aeg lendab ja sellega koos tähistaevas. Raske uskuda, aga viimastel kuudel lõunataevas domineerinud Orioni tähtkuju hakkab veebruari kesköödel juba otsapidi loojuma. Sellega koos hakkavad madalale läänetaevasse triivima Sõnnis asuvad hajusparved Plejaadid (M45*) ja Hüaadid (Caldwell 41) ning hiidgalakatikad Andromeeda ja Kolmnurk samanimelistes tähtkujudes. Nende vaatlemist ei tasu seega väga hiliseks jätta.
Õhtuti näeme lõunasuunas veel Talvekuusnurgaks kutsutud asterismi idapoolset serva Veomehe, Kaksikute, Väikese ja Suure Peni tähtkujuna. Heledaid tähti leiab neist kõigist, kuid Suures Penis paistev Siirius lööb need kõik üle. Kuna meie laiuskraadil vaadeldes ei tõuse Siirius kunagi eriti kõrgele ja seetõttu peab selle valgus meie silmani jõudmiseks läbima üpris paksu atmosfäärikihi, vilgub tähe valgus kohati nii tugevasti ja mitmevärvilisena, et osa inimesi võib selles kahtlustada mõnd maise või isegi ebamaise intelligentse elu ilmingut, mitte kauget taevakeha.
Udus tekivad uued tähed
Ükssarviku tähtkujus meist 5000 valgusaasta kaugusel asuv Caldwell 49 kannab ka Roseti või vahel Pealuu udukogu hüüdnime. Udukogu läbimõõt on ligi 130 valgusaastat ning see on paik, kus peamiselt vesinikukogumite koondumise tagajärjel tekivad uued tähed. Udu südames on juba süttinud massiivsed tähed, mis kuuluvad temperatuuri ja massi poolest niinimetatud O ja B kategooriasse. Need on oma kiirgusega puhastanud enda ümbruse gaasist ning valgustavad nüüdseks udu seestpoolt.
Tähtede hällideks olevatest udukogudest paistavad Penide vahel asuvas Ükssarviku tähtkujus võimas Roseti udukogu (NGC 2244), Koonuse udukogu (NGC 2264) ja Kajaka peegeldusudu (NGC 2264). Orioni tähtkuju kohalt leiab veel Ahvipea udukogu (NGC 2174), Kaksikutest leiame 5000 valgusaasta kaugusel endistviisi paisuva supernoovajäänuki, mille hüüdnimi on Millimallikas (IC 443), ning Veomehest punakalt hõõguva Leegitseva Tähe udu (IC 405).
Ida suunas liikudes kohtame Vähi, Lõvi, Hüdra ja Sekstandi tähtkuju, mis võrreldes eespool mainitud tähtkujudega eriti silmatorkavaid tähti ei sisalda. Pärast südaööd tõusevad juba päris kevadised Jahipenide, Bereniike juuste, Karjase, Põhjakrooni, Neitsi ja Herkulese tähtkuju. Pea kohalt keeravad pimeduse saabumisest päikesetõusuni end läbi Ilvese, Suure Vankri ja Lohe tähtkuju.
Parved ja galaktikad
Hajusparvede ja udukogude poolest rikkaliku Linnutee riba kaldumisega idataevasse avaneb meile vaade kodugalaktikast väljapoole. See tähendab, et idataevas hakkavad nähtavaks muutuma Linnutee tasandi kohal tiirlevad kerasparved ning kõikjale universumisse laiali pillutatud galaktikad. Viimaste ilmumist tähistaevasse nimetatakse vahel ka galaktikahooajaks, mis saab mitteametliku alguse märtsi esimeses pooles.
Sadu tuhandeid tähti sisaldavatest kerasparvedest, mida palja silmaga ei näe, aga mis pakuvad teleskoobis omapärast pilti, tasub veebruari hilisõhtutel vaadelda nelja tuntumat. Need on Jahipenides asuv M3, Bereniike juustes nähtav M53, tublisti madalamal kirdetaevas paistev põhjapoolkera heledaim Herkulese kerasparv M13 ja samas tähtkujus asuv M92.
Lennukas täht
Veomehes asuv IC 405 ehk hüüdnimega Leegitseva tähe udu asub meist 1500 valgusaasta kaugusel. Selle on hõõguma pannud üks erakordselt hele ja kuum O-tüüpi täht AE Aurigae (keskel). Huvitav on, et täht ei ole seal udus tekkinud, vaid see arvatakse olevat millalgi miljoneid aastaid tagasi välja visatud Orioni suure udukogu (M42) keskelt Trapetsi täheparvest. Suurel kiirusel maailmaruumis liikudes on see juhuslikult sattunud ühele kosmilisele gaasipilvele, millel pole olnud muud võimalust kui võimsa tähe kiirguses helendama hakata. Suitsulonte meenutav kobrutus on tekkinud omamoodi lööklainest, mida AE Aurigae oma tähetuulega udukogule tekitab. Leegitseva tähe udu läbimõõt on umbes 5 valgusaastat ning see ulatub kaadrist veel pikemalt üles ja paremale.
Galaktikaist on astrofotograafidele ja võimekamate vaatlusteleskoopide omanikele pea ideaalsetes kõrgustes fantaasiarikaste nimedega spiraalgalaktikad Tuliratas (M101), Veekeeris (M51), Päevalill (M63), Kassisilm (M94) ja Vaal (C32), mis asuvad Suure Vankri aiste kõrval või „all“. Teisel pool Suurt Vankrit ja peaaegu seniidis asub kuulus Bode (M81) ja Sigari (M82) galaktikapaar. Kõik need sadu miljardeid tähti sisaldavad universumisaared asuvad meist kümne kuni mõnekümne miljoni valgusaasta kaugusel – universumi mastaabis on see kiviviske kaugus, ent samas vahemaa, mille hoomamine paneb inimmõistuse suitsema.
Meie galaktikakettas asuvatest objektidest, mille üksikuteks tähtedeks lahutamiseks piisab binoklist, tasub üles leida Vähi tähtkuju keskel särav Sõime hajusparv (M44) ning selle all asuvad täheparved Kuldsilm (M67) ja M48.
Silmaga nähtavate Päikesesüsteemi planeetide poolest on veebruaritaevas ebatavaliselt vaene – näha saab ainult õhtuti endistviisi väga-väga heledalt lõuna- ja läänetaevas liikuvat Jupiteri ning vahetult enne päikesetõusu madalal kagutaevas säravat Veenust. Asi on selles, et parasjagu kipuvad teised lähemad planeedid asuma meie planeedi suhtes pigem teisel pool Päikest.
Liidame päeva
Kuna see aasta on liigaasta, on veebruar taas päeva jagu pikem, sisaldades tavapärase 28 päeva asemel 29 päeva. Sellise päeva lisamine igale neljandale aastale ei ole mingisugune veider ajalooline vingerpuss, et osa inimesi kolm aastat järjest sünnipäeva tähistada ei saaks, vaid sellel on täiesti mõistlik põhjus.
Oleks mugav, kui Maa teeks Päikese ümber ühe täistiiru ja ühtlasi täisarvu pöördeid (päikeseööpäevi) ümber oma telje näiteks täpselt 365 ööpäevaga. Sellisel juhul oleks üldkasutatavas Gregoriuse kalendri veebruaris igal aastal 28 päeva ning nii võiks see muutumatul kujul kesta tuhandeid aastaid.
Hetkel kuum
Tegelikkuses kestab Maa üks aasta (tiir) ligikaudu 365,2422 ööpäeva (pööret). See tähendab, et ilma midagi muutmata hakkaksid kindlale kuupäevale määratud pööripäevad, aastaajad ja taevatutvustused kalendris triivima. Näiteks 100 aastaga oleksime me nihkes 24 päeva ning 750 aastaga valitseks jaanipäeval selline ilm nagu talvisel pööripäeval.
Et niisugust ebamugavat olukorda vältida, on sõnastatud üks kaval algoritm: Iga aasta, mille aastaarv jagub täisarvuna neljaga, on liigaasta, juhul kui see aastaarv ei jagu sajaga (siis ei ole tegu liigaastaga), kuid neljasajaga jaguv aasta on igal juhul liigaasta. Näiteks aasta 2024 jagub neljaga, aga mitte sajaga – seega on see liigaasta. 2100. aasta jagub neljaga, aga ka sajaga, seega see pole liigaasta. 2400 jagub küll nii nelja kui ka sajaga, aga seepärast, et see jagub samal ajal ka neljasajaga, tuleb see teha ikkagi liigaastaks.
Selle loogika mõistmiseks liigume sammhaaval. Kui lisada iga nelja aasta tagant aastale üks päev, kujuneks aasta keskmiseks kestuseks 365,25 ööpäeva (tegelik 365,2422). Kui iga saja aasta tagant üks liigaasta tühistada, võetaks sajandi peale üks ööpäev (0,01) tagasi ning aasta pikkuseks saaksime 365,24 ööpäeva. Ka see ei ole päris täpne. Kui nüüd iga nelja sajandi tagant üks liigaasta taastada, lisatakse keskmise aasta kestusele 0,0025 ööpäeva. Tulemuseks saame 365,2425 – see on enam-vähem vastavuses reaalsusega.
Kahjuks pole ka selline kolmekordne murdude liitmine ja lahutamine piisav tehisliku kalendri ja looduslike rütmide täielikuks ühtlustamiseks. Pisike erinevus tähendab, et 10 000 aasta pärast on Gregoriuse kalender tegelikkusest maha jäänud 3 päeva, 17 minutit ja 33 sekundit. Seda täiendavad muutused Maa orbiidis ja pöörlemiskiiruses.
On pakutud, et nende ebakõlade koosmõju vähendamiseks peaksime 3200. liigaasta tühistama, kuid aastad 3600 ja 4000 liigaastatena säilitama. Sealt edasi muutuksid kõik sajaga jaguvad aastaarvud tavalisteks, välja arvatud 4500, 5000, 5500, 6000 jne. Täielik klapp jääks aga isegi siis püüdmatuks.
Viimased lood
Tervis
Universum
Psühholoogia
Tehnoloogia
Maaväline elu
Ajalugu
Loomariik
Taimed
Lugejad küsivad
Füüsika
Sinu keha
Suured teadlased
Tagasi Imeline Teadus esilehele