Tähistaevas Eesti kohal: sügiskuu september toob tähed välja
Rooma kalendris oli september aasta seitsmes kuu, millest annab aimu ka kuu nimetuse ladinakeelne tüvi septem ehk „seitse“. Meile on see esimene sügiskuu, kuigi ametlikult algab see aastaaeg 22. septembril ehk sügisesel pööripäeval, mil päev ja öö on ühepikkused.
Kuigi sügise alguses kimbutavad taevavaatlejat vihmahood ja langev temperatuur, on september aasta viimane kuu, mis võib sisaldada talutaval hulgal selgeid öid. Hea ongi, sest pimedaks hakkab minema täiesti mõistlikul kellaajal. Näiteks juba kümne ajal õhtul ulatub pea kohal edelast kirdesse täiesti selgelt eristatav Linnutee tähevöö.
Siis, kui inimestel veel telekaid ja nutitelefone polnud ja enamik neist ei tundnud isegi kirjasõna, oli neil ilmselt pimedatel õhtutel palju aega taevasse vaadata. Eredamates tähekombinatsioonides nägid nad välja joonistuvat müütilisi koletisi, kuulsaid kangelasi, aga ka tuttavaid loomi ja tööriistu. Need ammused nimed on ühel või teisel kujul säilinud tänapäevani ning orientiiridena on need kasulikud siiani.
Septembri õhtutel särab kõrgel lõunakaares nn Suvekolmnurk, mis koosneb heledast Veegast, Deenebist ja Altairist. Need kolm tähte kuuluvad vastavalt Lüüra, Luige ja Kotka tähtkuju koosseisu. Teistest heledatest tähtedest näeme õhtul madalal läänetaevas Arktuurust (Karjase tähtkujus), mis on põhjataeva heledaim täht. Taeva kõige heledamat tähte Siiriust näeme varahommikuses lõunataevas tõusvat alles septembri teises pooles.
Siiriusest veidi läänes ja kõrgemal hakkab öö teises pooles paistma üks tähistaeva kaunemaid tähtkujusid –Orion, mida tuntakse Eesti rahvaastronoomias Koodi ja Rehana. Sellest kuulsast tähtkujust väärivad äranimetamist kindlasti hiidtähed Betelgeuse ja Riigel, mis säravad vastavalt punakalt ja sinakalt kolmest tähest koosneva Orioni „vöö“ kohal ja all. Orioni „mõõka“ moodustavas tähtede reas asub astrofotograafide maiuspala Orioni udukogu ehk M42*.
Veel ühte heledat tähte, Kapellat, mis asub kirdest tõusva Veomehe tähtkujus, näeme septembris terve öö vältel. Samuti on vaatluseks soodsates asukohtades tähtkujud Perseus ja Kassiopeia, mis meilt liiguvad pea kohalt üle. Ei tohiks ka unustada põhjapoolkera tuntuimat tähtkuju Suurt Vankrit (Ursa Major), mis on meie laiuskraadidelt alati nähtav. Teatavasti saab Suure Vankri äärmiste rataste abil kerge vaevaga üles leida põhjataeva ligikaudse nabatähe – Põhjanaela. See on omakorda Väikese Vankri (Ursa Minor) tiputäht.
Udukogude hooaeg on alanud
September on veel hea aeg kerasparvede vaatlemiseks ja pildistamiseks. Näiteks läänetaevas asuvas Heraklese tähtkujus asub neist põhjapoolkera uhkeim - M13. Seda on küll palja silmaga raske eristada, kuid teleskoobis pakub see omapärast vaatepilti. Veel tasub vaadelda lõunataevas Veevalaja ja Pegasuse tähtkujus asuvaid kerasparvi M2 ja M15.
Hajustäheparvedest üks eredamaid on Perseuse kaksikparv (NGC 869 ja NGC 884), mis asub samanimelises tähtkujus. Selle lähedalt tasub veel üles otsida Perseuse parv (M34) ja Kassiopeias asuvad hajusparved NGC 7789 ja M52. Üks meile kõige lähemaid täheparvesid on Plejaadid ehk Sõel (M45) Sõnnis. Selle leiab õhtuti madalalt idataevast.
Udukogudest pakuvad peale varahommikuse Orioni udukogu silmailu veel Rõnga udukogu Lüüras (M57), Hantli udukogu Rebases (M27), Kassisilma udukogu Lohes (NGC 6543), Põhja-Ameerika udukogu Luiges (NGC 7000), Loori udukogu Luiges (NGC 6960) ja Elevandi Londi udukogu Kefeuses (IC 139). Neist viimase kolme nägemiseks oleks peale teleskoobi ja eriti heade vaatlustingimuste tarvis appi võtta pika säriajaga fotokas.
Sügistaeva vaatleja üks meelisobjekte on hiidgalaktika Andromeeda (M31) liikumine kõrgele pea kohale. See ligikaudu triljonit tähte sisaldav spiraalgalaktika on meie naabergalaktika, mis asub meist „kõigest“ 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel ning on kaugeim palja silmaga nähtav objekt. Teleskoobiga on võimalik näha rohkematki – eeskätt Andromeeda heledat tuuma. Juba paarikümnesekundise säriajaga fotol hakkab välja joonistuma galaktika keerukam spiraalne tolmustrukuur.
Teistest suurematest galaktikatest paistab Kolmnurga tähtkujus samanimeline galaktika (M33), mis kuulub koos Linnutee ja Andromeedaga samasse kohalikku galaktikarühma.
Luige silmuseks või Loori udukoguks kutsutakse 6000–8000 aasta eest plahvatanud supernoova jäänukit, mis asub meist umbes 2400 valgusaasta kaugusel ning on nüüdseks paisunud 50–60 valgusaasta laiuseks (taevas kuue täiskuu laiune). Hubble’i teleskoobiga tehtud vaatlused näitavad, et see paisub ikka kusagil 400 kilomeetrit sekundis. Tähtedevahelise gaasiga kohtununa ja tähtede gravitatsioonist häirituna on see kaotanud oma esialgse sfäärilise kuju.
Hetkel kuum
Foto: Taavi Niittee / Tõrva Astronoomiaklubi
Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro
Nähtavaid planeete jagub
Nii nagu viimastel kuudel, on ka septembris meie õhtu- ja öötaevas näha mitut Päikesesüsteemi planeeti. Kusjuures kuu esimesel nädalal on öö jooksul võimalik palja silmaga ära näha neist neli. Eriti teravate silmadega inimesel ehk isegi viis.
Selle sügise staarplaneedid on kindlasti Saturn, Jupiter ja Marss. Nendest esimesega satub Maa 8. septembril ka nn vastasseisu. Astronoomia kontekstis tähendab see termin seda, et teine ümber Päikese tiirlev planeet asub Maaga ühel sirgel (Päikese asukohast vaadatuna). Sellel ajal leiab Marsi astronoomilisel südaööl (suveaja järgi umbes pool kaks öösel) otse lõunast ja umbes 24 kraadi kõrguselt. Järgmistel kuudel jõuab see sinna üha varasemal kellaajal.
Saturni silmapaistvaim osa on selle hiigelrõngad, mis sel hooajal näivad planeeti poolitava kriipsuna.
Taevas oma heledusega kõiki tähti häbisse jättev Jupiter tõuseb sel kuul kirdest umbes kella 10–11 ajal õhtul. Sellele järgneb tunnike hiljem silmanähtavalt punakas Marss, mida sai viimati meie öötaevas näha kaks aastat tagasi. Teleskoobiga mõlemat uurides võib Jupiteri puhul näha selle vööte ja suurimaid kuid, Marsil on hea õnne korral võimalik tabada ka mõnd tumedamat pinnavormi.
Teistest planeetidest ilmutab septembri esimeses pooles ennast taas pisiplaneet Merkuur, mis asub sellel ajal nn suurimas läänepoolses kaugenemises. See tähendab, et planeeti on võimalik võrdlemisi heleda „tähena“ näha idas vahetult enne päikesetõusu. Viimane veel teoreetiliselt (aga enamasti siiski mitte reaalselt) silmaga nähtav planeet on Uraan, mis asub sel ajal Sõnnis, eelmainitud Plejaadide täheparvest kusagil viis kraadi eespool. Isegi võimsas teleskoobis ei muutu see pisikesest sinisest kettakesest enamaks.
18. septembril näeb Eestist vastu hommikut selle aasta ainsat osalist kuuvarjutust. Paraku langeb seekord Kuule ainult Maa poolt heidetud täisvarju serv, mis tähendab, et nähtavalt tumeneb üksnes täiskuu kõige ülemine osa. Varjutust saab jälgida Eesti aja järgi kella 5.12 ja 6.15 vahel.
Enam-vähem selline võiks välja näha 18. septembri hommikul nähtav poolvarjuline kuuvarjutus oma tipphetkel. Seekord pole vaatepilt küll midagi erilist, kuid tasub mõelda, et Maa ümar vari Kuul oli juba tuhandeid aastaid tagasi üks peamisi vihjeid meie planeedi kuju kohta.
Foto: Taavi Niittee / Tõrva Astronoomiaklubi
Tehnika: Bresser Messier 203/1200, Nikon D5600
Viimased lood
Universum
Psühholoogia
Tehnoloogia
Maaväline elu
Ajalugu
Loomariik
Taimed
Lugejad küsivad
Füüsika
Sinu keha
Suured teadlased
Tagasi Imeline Teadus esilehele