Kiviaja Taani mees oli oma eluajal tunnistajaks esimeste põlluharijate saabumisele
70 aastat tagasi leiti Taanist äärmiselt hästi säilinud luustik, mis kuulus keskmisel kiviajal ehk mesoliitikumis (täpsemalt umbes 6000 aastat tagasi) elanud mehele. Luustiku radiosüsinikudateering on nüüd kinnitatud, et nn Rødhalsi mees elas täpselt sel ajal, mil piirkonda jõudsid lõuna poolt esimesed põlluharijad. Ta koges seda suurt muutust omal nahal.
Kohalikus lehes Kalundborg Folkeblad ära trükitud esimene pressifoto nn Rødhalsi mehest, mis ilmus seal oktoobri lõpus 1956. aastal.
Foto: Tundmatu
Kiviaja taanlase säilmed on ainulaadseks tunnistajaks inimkonna ühest olulisemast tehnoloogilisest murrangust. Isotoopanalüüsi järgi sõi mees lapsepõlves peamiselt merest saadud toitu (kalad, karbid jne), täiskasvanuna aga rohkem maismaist, tõenäoliselt põldudelt pärinevat toitu. Sedasi oli ta oma eluajal tunnistajaks ühele inimkonna ajaloo kõige põhjalikumale muutusele - üleminekule küttimiselt ja koriluselt põlluharimisele, ja ta oli ka ise osaline selles.
Mees suri Taanis pisikesel Sejerø saarel umbes 6000 aasta eest ja maeti karbijäänuste kuhjatisse. Tema DNA näitab, et ta põlvnes Euroopa läänepoolsetest küttidest-korilastest. Niisugune päritolu oli keskmise kivaja Euroopas tüüpiline, ja tal puudus põlluharijatele omane geneetiline pärand. Seega on ta kõige hiljem teadaolev Taanis elanud inimene, kelle päritolu oli täielikult kohalik ja kelle toidulauaks oli eelkõige meri.
Lõunast saabusid aga varsti tänase Türgi aladel asuva Anatoolia päritolu põlluharijad, kes saavutasid piirkonnas ülekaalu ja tõid endaga kaasa pöördumatud muutused.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Korilus taandus põldurite ees
„Kütid-korilased näisid arheoloogilisest leiumaterjalist järsult kaduvat just siis, kui saabusid esimesed põlluharijad,“ ütleb uuringu juhtivautor, Göteborgi ülikooli doktor Anders Fischer. „Mis tunne võis olla elada üle nii tohutu ja pöördumatu muutus ning näha, kuidas uute inimeste saabumine kujundas ümber saarestiku, kus su esivanemad olid sajandeid kalapüügist elatunud?”
“Kas see oli oht või võimalus? Millised riskid kaasnesid uustulnukatega suhtlemisega ja millistest võimalustest jäädi ilma, kui nendega tegemist ei tehtud? Kas üldse leidus üleminekule põllundusele mõni realistlik alternatiiv?“ küsib uuringu kaasautor, Leibnizi arheoloogiakeskuse doktor John Meadows.
Foto: Rich Potter
Et välja selgitada, kuidas noorema kiviaja põlluharijate saabumine Sejerø küttide-korilaste elu mõjutas, kasutas uurimisrühm radiosüsinikudateeringuid, muistse DNA analüüsi ja isotoopanalüüsi. Nende abil uuriti, kuidas Rødhalsi mehe elu tema umbes 40 eluaasta jooksul muutus.
Radiosüsinikudateering paigutas tema elu aega, mil põlluharimine oli lähedal asuvale Sjællandi saarele juba jõudnud. Seal hakati põldu harima umbes 3900. aastal eKr. Kuid nagu öeldud, näitas muistne DNA, et mees ise põlvnes täielikult kohalikest küttidest-korilastest.
Isotoopanalüüsist selgus, et ta sõi teistest küttidest-korilastest märksa rohkem maismaa-päritoluga toitu. Ka tema matus sarnanes rohkem varase noorema kiviaja põlluharijate kui hilise keskmise kiviaja küttide-korilaste matustega. See viitab, et Rødhalsi mees suhtles uute tulijate ehk põlluharijatega korrapäraselt.
Mehe kolju on keskmise kiviaja Taanile tüüpiline ja kõneleb sellest, et oma elu lõpul oli mehe tervis üsna kehv.
Foto: photograph courtesy of John Lee, National Museum of Denmark, and Anders Fischer
Oluline on seegi, et isotoopiuuringute järgi sõltus ta lapsepõlves merest saadud toidust märksa rohkem. Kuigi mereannid jäid tema toidulaual alati tähtsale kohale, sõi ta nooruki- ja täiskasvanueas oluliselt rohkem maismaa päritoluga toitu. See osutab, et ta kuulus esimesse küttide-korilaste põlvkonda, kes elas kõrvuti saabunud põlluharijatega.
Nii oli Rødhalsi mees keskmise kiviaja küttide-korilaste vaatenurgast suure kiviaja revolutsiooni otsene tunnistaja ja võimalik, et ka selles osaleja.
„See on vaid ühe inimese ja ühe põlvkonna lugu,“ märgib Fischer. „Kuid muistse DNA, suure ajalise lahutusvõimega proovivõtu ja mitme isotoobi ökoloogilise analüüsi ühendamine võimaldab meil nüüd inimeste käitumisest rohkem teada saada. See annab lootust, et ühel päeval mõistame ka Rødhalsi mehe võimalike laste ja lastelaste valikuid või saatust.“
Leiud annavad ainulaadse võimaluse vaadelda põlluharimise saabumist ühe inimese kaudu, kes koges keskmise kiviaja lõppu ja noorema kiviaja algust omal nahal.
„Rødhalsi mees on erakordselt haruldane leid: terviklik luustik inimeselt, kes oli tunnistajaks ühele esiaja kõige põhjalikumale muutusele — üleminekule küttimiselt ja koriluselt põlluharimisele,“ võtab Meadows tulemused kokku. „Ta ei võtnud põlluharijate eluviisi täielikult omaks ega põgenenud nende eest, vaid omandas osa nende kultuurist, säilitades samal ajal oma põliselanikest esivanemate eluviisi.“