Tilkuv nina ja sügelevad silmad on igale õietolmuallergikule tuttavad nuhtlused. Uued ravimeetodid võivad allergia aga peagi möödanikuks muuta. Teadlased on viimaks aimu saanud, miks ja kuidas see tüütu vaevus tekib.
Sugugi mitte kõik inimesed ei naudi õitsvat kevadet, sooja suve ning mõnusate ilmadega varasügist. Kui lilled ja puud õide puhkevad, muutub õhk mikroskoopilistest õietolmuteradest paksuks. Eri liikide tolmlemine kestab hilissuveni, sügisel aga liituvad õietolmuga seeneeosed. Nii õietolm kui ka näiteks hallitusseente eosed mõjuvad paljudele allergikutele paraku mürgina. Nende immuunsüsteem arvab, et keha on haigustekitajate rünnaku alla sattunud, ning reageerib vastavalt. Kuna mingeid vaenulikke pisikuid ega parasiite tegelikult pole, kuhjub kehas signaalmolekul histamiin, mis panebki allergikud aevastama ja nina luristama ning tekitab sügelust ja silmade tursumist.
Immuunsüsteem asub ründama kahjutut õietolmu
Tarbitava toidu ning sisse hingatava õhu kaudu satub meie organismi kogu aeg võõraineid ja mikroobe. Keha immuunsüsteem peab suuremat osa neist ohutuks, sest seda need ongi. Mõnikord immuunsüsteem aga eksib ning hakkab ründama süütut õietolmu. Tekkivat reaktsiooni tuntakse allergiana. Lõpuks ometi on teadlased jälile saanud selle kurnava eksituse põhjusele.
Vereringes kohtub õietolmuvalk immuunsüsteemi dendriitrakkudega, mis otsustavad, kas võõraine on ohutu või tuleb sellega võidelda.
Kui dendriitrakk eksib ja arvab, et tundmatu valk pärineb ohtlikult parasiidilt, saavad valged verelibled ülesande toota IgE antikehasid.
IgE antikeha kinnitub nõndanimetatud nuumrakkudele. Need sisaldavad histamiinimolekuli, mis osaleb võitluses võõrainetega.
Järgmine kord, kui sama inimese vereringesse satub kahjutu õietolm, seondub see nuumrakkudel olevate IgE antikehadega.
Antikehad vallandavad nuumrakkude reaktsiooni, nii et need eritavad suurel hulgal histamiini. See aine laiendab veresooni, mistõttu limaskestad ärrituvad ning tekivad tuntud allergiasümptomid.
Teadlased taipasid juba saja aasta eest, et allergia on immuunsüsteemi vea tagajärg. Alles nüüd hakkab selguma, miks see arusaamatus tekib. Nimelt tuvastas üks hiljutine uuring, et süütud õietolmuterakesed meenutavad oma valkude poolest lausa äravahetamiseni parasiite.
Kõik väliskeskkonnast organismi sattuvad ained võivad olla potentsiaalsed allergiatekitajad, kuid osa neist provotseerivad immuunsüsteemi rohkem kui teised. Ses vallas on esirinnas heina- ja kasetolm ning tolmulestad. Samal ajal erineb tublisti nende nn allergeenide keemiline koostis. Arste on kaua aega vaevanud küsimus, miks mõni aine tekitab allergiat teistest rohkem ning miks võib olla näiliselt nii erinevate objektide mõju nii sarnane.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Sarnased valgud
Juba mõnda aega on teada seegi, et allergiate ja parasiidiinfektsioonide vahel valitseb mingisugune seos. Näiteks inimesed, kellel on olnud soolenugilised, kannatavad keskmisest harvemini allergiate all.

- Allergiat on võimalik olematuks treenida. Allergeeni manustamine väikeste dooside kaupa õpetab immuunsüsteemi seda eirama.
Väikeannused treenivad laste immuunsüsteemi
Allergia on krooniline seisund, kuid mõnikord suudavad arstid aidata haigetel ülitundlikkusest vabaneda ravi abil, mida nimetatakse immuunteraapiaks. Süstikartlikule inimesele on ravikuur aga tõeline proovikivi.
Nimelt eeldab see pisikeste ning kahjutute allergeenidooside süstimist naha alla, et immuunsüsteem ainega harjuks ja mõistaks, et see ei kujuta organismile ohtu. Iganädalasi süste tuleb teha mitme aasta vältel, peale ebamugavuse on see meetod ka üsna kallis. Sestap otsivad teadlased alternatiivseid ravivõtteid, mis lubaks allergeeni manustada tableti või pulbrina. Austraalia Murdoch Childrens Research Institute’is andis professor Mimi Tang 28 allergilisele lapsele jogurtit, mis sisaldas väikseid maapähklivalkude annuseid. Ta suurendas tasapisi doosi ning pärast 18 kuud said 82 protsenti lastest muretult süüa maapähkleid. Platseebo-jogurtit söönud kontrollrühmas läks pähkliallergia üle ainult neljal protsendil lastest.
Teised uued immuunravi meetodid kasutavad plaastreid, milles sisalduvad allergeenid imenduvad organismi aeglaselt läbi naha, või modifitseeritud allergeenseid valke, mis peaksid patsiendid nende vaevustest vabastama kiiremini kui päris allergeenid.
London School of Hygiene & Tropical Medicine’i teadlased otsustasid välja uurida, mis seob allergeene ja parasiite. Nad võrdlesid tuhandeid teadaolevaid allergiatekitajaid ning 31 parasiidilt pärit 70 500 valku. Sellega tabasid teadlased naelapea pihta. Selgus, et 2445 parasiidivalgul on samasugune struktuur nagu mitmel kõige levinumal allergeenil.
Valgud koosnevad pikkadest aminohapete ahelatest, mis on nn alfaheeliksitena kokku keritud nagu lõngakerad. Kahel ühte moodi kokku keritud valgul võib nende kuju tõttu olla mõningaid ühesuguseid omadusi, ehkki nende aminohapete koostis võib erineda. Valkude kolmemõõtmelisi struktuure võrreldes said teadlased jälile allergeenidele, mida keha võib nende kuju põhjal kergesti segi ajada parasiidivalkudega. Näiteks selgus, et lameussi Schistosoma mansoni üks valk sarnaneb ühe kõige sagedasema allergeeni – kasetolmu – koostises leiduva valguga. Kasel ja Schistosoma mansoni’l pole aga omavahel mingit seost, see lameuss levib hoopis troopilistes piirkondades elavate mageveetigude vahendusel.
Viis kummalist allergiat
Kujutle elu kehas, mis ei talu vihmapiisku või omaenda elutegevuse loomulikke saadusi. Kui immuunsüsteem eksib, siis võib allergia tekkida põhimõtteliselt kõige suhtes. Alljärgnevalt tutvustame viit kõige kummalisemat allergiat.
Kuivanud sekreet on levinud allergeen
Tihti seostatakse putukaallergiat just kas mesilase- või herilasepistega. Tegelikult on isegi üks üldjoontes täiesti kahjutu lepatriinu liik üsna sage allergilise reaktsiooni põhjustaja. Kui Aasia lepatriinu Harmonia axyridis tunneb ennast ohustatuna, eritab ta sekreeti. See sisaldab valku, mis võib põhjustada allergilisi reaktsioone. Lepatriinu eritis kuivab ära
ja muutub õhus hõljuvateks osakesteks, mida allergikud võivad sisse hingata. Piirkondades, kus neid lepatriinusid elab palju, leidub lepatriinuallergikuid sama rohkesti kui koera- ja kassiallergikuid.
Keha ründab omaenda hormoone
Osa naisi reageerib allergiliselt omaenda menstruaaltsüklile. Nimelt vallandab nende immuunsüsteem antikehi, kui enne kuupuhastust suureneb keha progesteroonisisaldus. Selle tagajärjel võivad naistel tekkida astma, migreen või ka liigesevalud. Siiani arvasid teadlased, et hormoonimolekulid on liiga tillukesed, et immuunsüsteem võiks neid võõraste valkudega segi ajada. Seepärast pole sellele allergiale veel ravi leitud. Lahenduse võiksid tuua antibeebipillid, mis pidurdavad progesterooni tootmist hormooniallergiku kehas.
Sage seks ravib spermaallergiat
Uuringud on kinnitanud, et väikesel osal naistest on allergia seemnevedelikus sisalduvate valkude vastu. Säärane spermaallergia põhjustab sügelust, turseid ning kõrvetavat tunnet. Samas on allergiat raske diagnoosida, sest sümptomid sarnanevad mitme suguhaiguse tunnustega. Naisi on võimalik ravida,
lastes neil kokku puutuda lahjendatud seemnevedelikuga seni, kuni nad suudavad ilma allergilise reaktsioonita taluda
ka lahjendamata vedelikku. Seejärel tuleb tolerantsuse hoidmiseks neil naistel seksida iga kahe päeva tagant.
Saladuslik vee-ekseem
80 protsenti meie kehast moodustab vesi. Sellest hoolimata avaldub mõnel inimesel (üldse on teada alla 100 säärase juhtumi)
haruldane veeallergia. Neil õnnetuil
põhjustab kehale sattuv vesi ville ja nõgestõbe. Mõistagi on see väga ebamugav: ootamatu vihmasadu võib tõsiselt haigeks teha ning isegi nutmine ajab silmad ja näo tursesse. Puhta vee joomine päädib paistes neelu ja keelega, mistõttu allergik peab tarbima piima või muude vedelike segusid. Teadlastel pole siiani aimugi, miks ja kuidas veeallergia tekib.
Temperatuurilangus tekitab lööbe
Isegi temperatuurilangus võib mõne inimese kehas esile kutsuda histamiinisisalduse suurenemise. See põhjustab sügelust, turseid, nõgestõbe, madalat vererõhku ja teisi allergilisi reaktsioone. Nende vallandamiseks piisab kui soojast ruumist näiteks välja külma kätte astuda
või kuumal suvepäeval jahedasse vette hüpata.
Niisuguse haruldase allergia all kannatab teadlaste hinnangul kõigest üks inimene miljonist.
Et kontrollida laboris saadud tulemuste vastavust tegelikule elule, uurisid Londoni teadlased järgmiseks, kas parasiitidest nakatunutel tekivad samasugused antikehad kui kasetolmuallergikutel. Selleks analüüsiti Ugandas Victoria järve rannikul asuva kaluriküla 222 elaniku verd. Roojaproovide põhjal oli varem teada, et selle küla rahvas on nakatunud lameussiga. Vereproovide analüüs kinnitas teadlaste hüpoteesi: külaelanikel tootis keha immuunsüsteem samu antikehi nagu põhjamaistel kasetolmuallergikutel. See tähendab, et keha seob parasiidivalku sama moodi kui õietolmuvalku. Lõpuks ometi olid teadlased avastanud parasiitide ja allergeenide vahelise seose.
Vana vaenlane viib ravini
Immuunsüsteemil on parasiitidega eriline suhe, mis sai alguse juba miljonite aastate eest. Kauges minevikus olid inimesed pidevalt nakatunud soolenugilistesse ning immuunsüsteem õppis aja jooksul neid kutsumata külalisi tõrjuma.
Siis saabus aeg, mil tehnoloogiline areng hakkas edestama bioloogilist. Tänu korralikult töödeldud toidule ning headele sanitaartingimustele on suur osa maailma rahvastikust ussidest prii. Parasiitide puudumine on meie immuunsüsteemi aga muutnud hüperaktiivseks, nii et see on hakanud üle reageerima.
Nüüd teavad arstid, miks arvab keha allergeene kohates, et organismi on tunginud parasiidid. See annab võimaluse luua ravimeid, mis pidurdavad ülearuste antikehade tootmist ning peatavad allergilise reaktsiooni, enne kui see alatagi jõuab. Sel juhul võime allergia liigitada nende vaevuste kilda, mida suudame täielikult ravida.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!