Uus hormonaaluuring püüab parandada naiste heaolu kogu elu vältel

Kuigi hormonaalne kõikumine on osa keha normaalsest talitlusest, võivad sellised kaebused sellegipoolest naise elu tõsiselt häirida. Nii näiteks kogeb enamik naistest mõningaid menstruaaltsükliga seotud sümptome, kolmandik hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite kasutajatest soovimatuid kõrvaltoimeid ja 75% naistest täheldab tavapärast elu segavaid sümptome perimenopausi ajal. Samas napib meil siiani teadmisi, et täielikult mõista, miks naiste keha hormoonide kõikumisele just nii reageerib.

Genoomika instituudi genoomika ja reproduktiivgeneetika kaasprofessor Triin Laisa sõnul on märgiline, et ERC peab samuti naiste tervisele keskendunud teadusprojekti vajalikuks. Kuigi on teada, et oma roll võib olla geneetilisel eelsoodumusel ja teatud hormonaalsete kaebustega naistel on risk sarnasteks kaebusteks näiteks menopausi ajal, on vastavaid teadusuuringuid pikalt pidurdanud suhtumine, et tegu on normaalse osaga naise elust. „Mulle on oluline, et selle projekti tulemusel tekiks parem arusaam naiste hormonaalsest tervisest ja et üha vähem naisi seisaks silmitsi olukorraga, kus nende kaebused kirjutatakse lihtsalt naiseks olemise arvele,“ selgitas värske grandisaaja.

Laisk keskendub värskes projektis naiste hormoontundlikkuse kaardistamisele ja kasutab selleks uudset lähenemist, kus hormonaalset tundlikkust vaadeldakse spektrina. „Lähtume eeldusest, et naiste kehad reageerivad normaalsele hormoonkõikumisele erinevalt ning just see kujundab sümptome, kõrvaltoimeid ja kaugemaid terviseriske,“ selgitas Laisk.

Projekti esimene samm on teha Eesti geenivaramu naisdoonorite seas maailmas ainulaadne naiste tervise uuring, milles kogutakse infot hormoontundlikkuse sümptomite kohta. See aitab teadlastel esimest korda sellises mahus kirjeldada hormoontundlikkuse spektrit, alatüüpe ja trajektoore naise elukaare vältel. Seejärel kasutatakse geeniandmeid hormoontundlikkuse geneetiliste mõjutegurite leidmiseks.

Samal ajal plaanib Laisk uurida, kuidas mõjutab hormoontundlikkus tervist laiemalt ja kas selle põhjal saab ennustada terviseriske või hoopis seda, milline võiks olla konkreetse inimese kõrvaltoimete profiil teatud hormoonravimite kasutamisel. Laisa sõnul on nad oma esialgsetes analüüsides leidnud, et naistel, kes kogevad rasestumisvastaste pillide tarvitamise ajal rohkem peavalusid, on ka kõrgem geneetiline migreenirisk.

Projekti viimases osas kasutatakse hormoontundlikkuse geeniinfot spetsiaalsete rakukultuuride loomiseks. Geneetilise taustaga arvestamine võimaldab nimelt paremini uurida, kuidas reguleerib rakkude mõjutamine hormoonidega geenide avaldumist, ja annab paremat infot hormoontundlikkuse bioloogia kohta.

Seega ühendab Laisk naistel esinevad sümptomid, geneetika, mõju tervisele ja bioloogilised mehhanismid ning teeb põhjaliku ülevaate hormoontundlikkuse olemusest. See omakorda võimaldab nii terviseriskide hindamisel kui ka näiteks ravimite määramisel igale naisele senisest personaalsemalt läheneda.

Laisk loodab ka, et lisaks teadusteadmistele aitab projekt ka naistel endil oma tervisest teadlikum olla ja pakkuda neile senisest kvaliteetsemat terviseinfot. „Loodan, et tehtav teadustöö võimaldab tasakaalustada sotsiaalmeedias levivat hormoonideteemalist sisu, millel sageli pole mingit tõenduspõhist tausta,“ ütles Laisk.