Tähistaevas Eesti kohal: jaanuaris alustame taas uut ringi ümber Päikese

Planeetide seis on üldjoontes sarnane eelmise kuuga. Pimeduse saabudes paistab edalas veel Saturn, mille vaatlemisega tasub pigem kiirustada, kuna jaanuaris on see paar tundi hiljem juba loojunud. Enam-vähem samal ajal jõuab lõunataevas oma kõrgeimasse punkti sel ajal kõiki tähti heleduse poolest ületav Jupiter. Unisematele planeedi­huvilistele on see kõige mugavam aeg, mil seda hiidplaneeti ja selle nelja suurimat kuud uurida.

Hommikuses kagutaevas paistab ikka planeet Veenus ehk Koidutäht, mis hoolimata välisest ilust omab Päikesesüsteemi kuumimat ja tihedaimat atmosfääri. Enamik allveelaevu puruneks Veenuse pinnal sealse rõhu käes, otsekui oleksid need paberist, ning tsink ja plii voolaksid tohutu kuumuse käes sulametalli ojadena. Paraku hakkab Veenus meist orbiidil nüüdseks juba nii kaugele ette jõudma, et kuu lõpuks leiab selle vahetult enne päikesetõusu juba väga madalalt kagutaevast.

Nagu alati, nii jäävad ka nüüd kauged jäähiiud Neptuun ja Uraan, mille asuvad vastavalt Kalades ja Jääras, inimsilmadele liiga tuhmideks objektideks. Meie naaber Marss liigub aga ikka Maast teisel pool Päikest, mis muudab selle meile vähemasti optilises mõttes kättesaamatuks. Jaanuari esimeses pooles muutub silmaga nähtavaks aga Päikesesüsteemi kõige pisem ja Päikesele lähim planeet Merkuur, mis meenutab mõõtmete ja välimuse poolest Kuud. Et Merkuur tiirleb Päikesele pea kolm korda lähemal kui Maa, õnnestub meil seda näha ainult niinimetatud maksimaalsete eemaldumiste käigus, mil planeedi orbiit selle meie vaatenurgast Päikesest võimalikult kaugele ühele või teisele poole toob. 12. jaanuariks saavutab Merkuur suurima läänepoolse eemaldumise (elongatsiooni), kui see paistab vahetult enne päikesetõusu viimasest 23,5 kraadi lääne pool. Merkuu­ri tasub otsida sel ajal vahetult enne päikesetõusu madalalt kagusuunast.

Meteoorivooludest väärivad märkimist kvad­rantiidid, mille idealiseeritud tingimustele vastav tunniarv võib küündida isegi kuni 200ni. Paraku on 4. jaanuril tipneva meteoorivoolu kõige magusam aeg ainult paaritunnine ning meteoorid suhteliselt nõrgad. Kvadrantiidide radiant asub Karjase tähtkuju ja Lohe tähtkuju piiril.

Orion ehk eestipäraselt Koot ja Reha on astronoomilises mõttes liiga rikkalik piirkond, et sellel mitte pikemalt peatuda. Tegemist on ikkagi tõenäoliselt maailma kõige tuntuma täht­kujuga, mis paistab peaaegu taeva­ekvaatoril asudes mingil määral kõikjal, poolusest pooluseni. Meie laiuskraadidel ületab selle kuulsust ilmselt üksnes Suur Vanker ehk Suur Karu.

Kreeka mütoloogias oli Orion vägev sõdalane ja jahimees, kelle Zeus tõstis pärast saatuslikku skorpionipistet taevas­se, kus see nüüd ühes käes oma jahinuia keerutab ja teisega kilpi hoiab. Kuigi taevatähtede põhjal on raske elusat pilti ette manada, võib tähtkuju kirjeldada nii: punane Betelgeuse ja sellest paremal asuv Bellatrix kujutavad Orioni õlgu, sinine Riigel ja sellest vasakul paiknev Saiph on vägilase jalad, nende nelja tähe keskel asub kolmest reas asuvast tähest moodustuv Orioni vöö, millelt ripub omakorda kolmest tähest koosnev ja välja joonis­tuv Orioni mõõk.

Kõik eespool nimetatud tähed on meie Päikesega võrreldes tõelised gigandid. Näiteks sinine ülihiid Riigel on näiva heleduse poolest võrreldav meile ühe lähima tähe Prooküoniga, kuid asub viima­sest 70 korda kaugemal (umbes 860 valgusaastat). Sama lugu on punase Betelgeusega, mis on oma elupäevade lõppu jõudnuna paisunud nii suureks, et Päikesesüsteemis asudes ulatuks tema välispind lausa Jupiterini. Betelgeuse peaks iga hetk (astronoomilises kontekstis) supernoovana plahvatama. Kui see juhtub, võib see mõneks ajaks muutuda taevas sama heledaks kui täiskuu.

Orioni vöö kolm tähte – Alnitak, Alnilam ja Mintaka – on samuti hiiud, mis asuvad meist 1200–2000 valgusaasta kaugusel. Neist vasakpoolsema vahetust lähedusest leiab Hobusepea udukogu (Barnard 33*), mille hüüdnimi tuleb ühe sealse tumeda pilve siluetist. Selle kõrval paistab Leegi udu (NGC 2024), mida Alnitak sunnib oma võimsa kiirgusega hõõguma. Palja silma ega ka enamiku teleskoopidega neid paraku näha pole.

Kuigi silmale paistab Orioni mõõk koosnevat kolmest üksteise lähedal asuvast tähest, on keskmine neist tegelikult kuulsa Orioni suure udukogu ehk M42 hele tuum, mille moodustab väga noorte ja kuumade tähtede kogum – Trapetsi täheparv. Kõik need ja veel paljud teisedki objektid paiknevad kolossaalses Orioni molekulaarpilve kompleksis. Ülipikkade säriaegadega fotodel piirab Orioni suur punakas kaar, mida nimetatakse Barnardi silmuseks. Arvatakse, et see võib olla ammuse supernoova hääbuv serv, mida Trapetsi hiiud panevad sadade valgus­aastate kauguselt helendama.