Keskaja eurooplased aitasid kogemata kaasa katastroofiliste järvetsunamide tekkele
Šveitsi Berni ülikooli osalusel valminud uuring näitab Põhja-Itaalias Lombardias asuva Iseo järve näitel, kuidas sajandeid kestnud maakasutus võib tõsta järvedes hiidlainete tekkimise ohtu. Kui pinnas inimtegevuse tagajärjel hoogsalt erodeerub, ladestub järvedes asuvatele jõgede suudmealadele rohkem setteid. Need moodustavad veealuseid nõlvu, mis võivad lõpuks muutuda ebastabiilseks ja maavärina tõttu kokku variseda. Nii on umbes tuhat aastat tagasi ka juhtunud.
Suuri järvi tavaliselt tsunamidega ei seostata, pigem ikka ookeanidega. Kuid tegelikult võivad sügavates järvedes veealused nõlvad maavärina mõjul kokku variseda ja selle tulemusena tohutud veemassid liikvele minna. Sedasi tekkivad lained võivad kiiresti üle järve liikuda ja kallastel katastroofilist kahju põhjustada.
Järvetsunamid Alpide lõunaserval
Seni pole olnud selge, mil määral võib inimtegevus tõsta tsunamiohtu maailma suurtes järvedes. Uus uuring näitab Põhja-Itaalias asuva Iseo järve põhjal, et inimtegevus võib järvetsunami ohtu suurendada, kuigi see võtab kaua aega.
Iseo on Alpide lõunaserva suuruselt neljas järv. Sellese järve suubuva jõe delta veealused nõlvad on korduvalt katastroofilisel moel kokku varisenud. Geoloogiliste andmete, täiustatud arvutisimulatsioonide ning ajalooliste ja arheoloogiliste tõendite ühendamise abil rekonstrueerisid teadlased kaks laastavat tsunamit, mille vallandasid 1117. ja 1222. aasta maavärinad.
Delta, millest jutt, on Oglio jõe oma. See asub Iseo järve põhjaosas. Oglio voolab järve Alpidest ja Val Camonica orust, kandes kaasa liiva, muda ja muud setteainet. Kohta, kus Oglio jõgi järve suubub, ongi setteainest kujunenud delta, mille nõlvade varingud on tsunamisid põhjustanud. Oglio ei lõpe Iseo järves, vaid voolab järve lõunaosast uuesti välja ning suubub hiljem Po jõkke.
Uuringu autorid ütlevad, et inimtegevus võib suurendada tsunamiohtu suurtes järvedes mitmel pool maailmas. Põllumajandus, loomakasvatus, metsade raadamine ja asulate rajamine kiirendavad pinnase erosiooni. Selle tulemusel kannavad jõed järvedesse aina suuremas koguses setteid, mis kuhjuvad sajandite jooksul jõedeltadesse. Veealustele nõlvadele avaldub üha suurem koormus ning need võivad muutuda ebastabiilseks. Kui vallandub maavärin, võivad nõlvad variseda, tõugata paigast tohutul hulgal vett ja vallandada hävitava tsunami.
„Meie tulemused näitavad, et inimtegevus ei põhjusta üksnes lühiajalisi keskkonnamuutusi. See võib jätta ka sajandeid püsiva geoloogilise pärandi, mis võimendab loodusohte,“ ütles uuringu kaasautor, Berni ülikooli geoloogiainstituudi professor Flavio Anselmetti.
Veetõus ulatus 50 meetrini
Simulatsioonid näitavad, et 1117. aasta tsunami veetõusu kõrgus võis järve põhjakalda lähistel ületada 50 meetrit. Mudelite järgi tungis vesi kuni kahe kilomeetri kaugusele sisemaale ja jõudis lähedalasuvate asulateni umbes minutiga. Vatikani raamatukogus säilitatav keskaegne kroonika kirjeldab, kuidas järv tõusis üle kallaste ning hävitas arvukalt linnuseid ja kindlusi.
Geoloogilised jäljed näitavad, et tsunamioht pole Iseo järvest kadunud. Pärast viimast suurt deltavaringut 1222. aastal on kaheksa sajandit kestnud inimtegevusest kiirendatud erosioon delta järk-järgult uuesti üles ehitanud. Selle veealused nõlvad on seetõttu tulevaste maavärinate ajal endiselt varisemisohtlikud.
Uuringu tulemused ei puuduta üksnes Iseo järve, vaid ka teisi piirkonna järvi. Teadlased avastasid ka Garda ja Como järvede põhjast ulatuslikke settekogumeid, mis viitavad ammustele varingutele jõedeltades. Garda, Como ja Iseo järve kaldad kuuluvad tänapäeval Euroopa kõige tihedamalt asustatud mageveekogude kallaste hulka. Piirkonnas elab püsivalt üle 370 000 inimese ning järvi külastab igal aastal kümneid miljoneid turiste. Tulevane maavärin võib ebastabiilsetel deltanõlvadel vallandada uue suure varingu ja seada ohtu järveäärsed asulad.
Hetkel kuum
Tsunamisid põhjustanud veealuseid maalihkeid on täheldatud ka Šveitsi, Alaska ja Uus-Meremaa järvedes. „See näitab, et kirjeldatud mehhanism võib olla oluline kõikjal maailmas,“ ütles Anselmetti.
Uuring näitab selgelt, et inimtegevus kujundab maastikku sajandite jooksul ja võib suurendada suurte järvede pikaajalist loodusõnnetuste ohtu. „Seetõttu ei peaks tulevastes riskianalüüsides arvestama üksnes maavärinatega, vaid ka maakasutuse, setete suurenenud kuhjumise ja ebastabiilsete deltanõlvade tagajärgedega,“ ütles uuringut juhtinud Pierre Sabatier Savoie Mont Blanci ülikoolist.
„Järgmisena tahame uurida, kas nende dramaatiliste sündmuste kohta leidub veel geoloogilisi tõendeid maismaal või sügavamal järvesetetes,“ ütles Anselmetti. Nii saaks tsunamide ajaloo aegrida pikendada veelgi varasematesse ajajärkudesse, mil inimesed polnud keskkonda märkimisväärselt mõjutanud.
Mis puudutab meie Eesti suuremaid järvi, Peipsit ja Võrtsjärve, siis siin ei ole Iseo järve moodi tsunami teke võimalik.
Asi on ühelt poolt selles, et Iseo tsunamideks oli vaja maavärinat, mis on Eestis väga haruldane, teisalt aga on Iseo võrreldes meie järvedega määratult sügavam, suurima sügavusega lausa 250 meetrit (Peipsi keskmine sügavus on 7,1 ja suurim 15,3 meetrit; Võrtsjärve vastavad näitajad on 2,8 ja kuus meetrit). Meie järvedes Iseoga võrreldavaid järske, sügavasse vette laskuvaid deltanõlvu, mille varing saaks korraga tohutu veemassi paigast liigutada, ei ole.
Seotud lood
Viimased lood
Tervis
Universum
Psühholoogia
Tehnoloogia
Maaväline elu
Ajalugu
Loomariik
Taimed
Lugejad küsivad
Füüsika
Sinu keha
Suured teadlased
Tagasi Imeline Teadus esilehele