Tähistaevas Eesti kohal: mida juunikuus öötaevast vaadata
Põhjapoolkera esimene ametlik suvekuu juuni on nimetatud Vana-Rooma abielu- ja armastusejumalanna Juno järgi. Juuni tähendab Eestis päikesepaistet ja pikki päevi. Astronoomiahuviline leinab samal ajal taga pimedat tähistaevast. Eks meil kõigil on vahepeal vaja ka puhata ja varustust hooldada.
Aasta lühim öö ja pikim päev saabuvad teatavasti 20. juunil ehk suvisel pööripäeval, mil Päike kaob põhjahorisondi taha ainult pisut kauemaks kui viieks tunniks. Et see seal ka väga madalal ei asu, tähendab, et juuniööd mööduvad pidevas eha- või koidukumas. Näha on ainult kõige heledamaid tähti ning süvataeva objektid, nagu galaktikad, udukogud ja kerasparved, paistavad isegi teleskoobis kas vaevu-vaevu või siis mitte üldse.
Pööripäeva möödumine ja suve ametlik algus lubab esimest korda viimase kuue kuu jooksul välja öelda selle maagilise seitsmesõnalise lubaduse, mida iga taevavaatleja kuulda soovib: nüüdsest lähevad ööd üha pikemaks ja pimedamaks. Mis sest, et see juhtub alles juuni lõpu poole.
Juuni kesköödel, mis suveajas viibides jõuavad Eestis kätte alles umbes pool kaks, ulatub Linnutee kagu-põhjasuunalisena juba suhteliselt kõrgelt üle pea, kuid jääb valgetel öödel raskesti vaadeldavaks. Ainult Kotkas asuv hele Altair ja Luige saba kujutav Deeneb näitavad selle suuna enam-vähem kätte. Teistest heledatest tähtedest väärivad mainimist suveöödel peaaegu pea kohale jõudev Veega (Lüüra tähtkujus), läänetaevasse jääv Arktuurus (Karjases), selle all madalal särav sinakas Spiika (Neitsis) ja Põhjanaela all asetsev Kapella (Veomehes). Avatud lõunataevaga vaatlejad võivad märgata ka korraks üle horisondi ulatuvat punakat Antaarest (Skorpionis), mis on umbes 550 valgusaasta kaugusel asudes üks meile lähimaid ülihiidtähti.
Suveöine Skorpioni tähtkuju
Skorpioni tähtkuju ülemist serva, kus asub punane ülihiid Antaares, näeb meie maalt vaadates suveöödel ainult mõne kraadi kõrgusel lõunakaares. Tihe atmosfäär ja valged ööd meil seal paraku midagi peale heledamate tähtede näha ei lase. See foto, mis on jäädvustatud Kanaari saarestikust, näitab samas piirkonnas asuvat kerasparve M4, all paremal säravat punakat Antaarest ja vasakul all kuuma hiidtähte Alniyati. Nende vahele jääb kauge kerasparv NGC 6144.
Hiiglaslik Antaares
Meist umbes 550 valgusaasta kaugusel asuv Antaares on üks vähestest tähtedest (peale Päikese), mille pinda on suudetud ka mingil määral pildistada. Seda tänu selle tohututele mõõtmetele – Päikesesüsteemi keskele asetatuna ulatuks Antaarese serv kaugemale kui Marsi orbiit. Siinne 2017. aastast pärit kujutis Antaaresest pärineb Tšiilis asuvast Väga Suurest Teleskoobist (VLT), mis kasutas tähe pinna jäädvustamiseks interferomeetriaks kutsutud tehnikat.
Kui meie ööd oleksid juunis mingil maagilisel moel pimedamad või kui me saaksime mõneks ajaks päikesevalgust hajutava atmosfääri ära kaotada, oleks meil taevas vaatamist ja uurimist küllaga. Nii paistaksid meile väga hästi kätte arvukad uhked kerasparved ja kauged galaktikad, millest oleme varem kirjutanud. Neist esimesi võib küll ka juunis teleskoobiga püüda, kuid galaktikate õrna kuma märkamiseks ei tahaks suuremat lootust siiski anda.
Plekiline Päike pulbitseb ja purskab
Juunikuus rändab vaatlejale ideaalselt kõrgel taevas üks tihtipeale enesestmõistetav, kuid igati uurimist-vaatlemist vääriv taevakeha – meie oma Päike. Meile lähimat ja koduseimat tähte on palja silmaga valus ja tavalise teleskoobi või binokliga halb mõte vaadata, kuid teatud tehnikat kasutades saab selle pinnadetaile nautida küll. Näiteks spetsiaalse päikeseteleskoobiga võib sellel näha ja pildistada tumedaid päikeseplekke, rakke meenutavat mustrit või mõnikord Päikese pinnast kõrgele lahvatavaid, lausa sadade tuhandete kilomeetrite kõrguseid plasmalonte (protuberantse).
Teistmoodi vaade
Kui Päikest vaadata spetsiaalse päikeseteleskoobiga, mis lubab silma või kaamerasse jõuda ainult ühel kitsal, vesinik-alfaks kutsutud lainepikkusel, näeb seda hoopis teistsugusena. Sel mai alguses tehtud fotol on Päikese ülemises servas näha päikeseplekkide kogumikku ning selle servades kümnete tuhandete kilomeetrite kõrguseid purskeid ehk protuberantse.
Päikese umbes 11 aasta pikkune aktiivsustsükkel on parasjagu oma kõrgseisus või sellele väga lähedal. Mõista annab sellest kõige paremini Päikese pinnal vahel isegi palja silmaga märgatavate päikeseplekkide ohtrus või siis näiteks virmaliste sagenemine. Neid viimaseid me suvekuudel vaadelda ei saa, kuid kõrgel atmosfääris on need Päikeselt pärinevate laetud osakeste mõjul sellegipoolest iga mõne päeva tagant tantsimas.
Päikeseplekkide puhul on tegemist Päikese ligikaudu 6000kraadisest pinnast ehk fotosfäärist paar tuhat kraadi jahedamate piirkondadega, mis paistavad seetõttu ümbritsevast plasmaookeanist tumedamad. Sellegipoolest, kui me saaksime kuidagi päikeseplekid tähe pinnalt välja lõigata ja plekid eraldi öötaevasse asetada, siis hõõguksid need pimeda taeva taustal heledamalt kui valgustatud Kuu pind.
Nende piirkondade suhtelise jaheduse põhjus on see, et seal on Päikese „sõlme keeratud“ magnetväljad rikkunud tsirkulatsiooni, mis tähe südamest energiat selle pinnale transpordib.
Päikeseplekkidel ja meie tähe muudel tujudel on kõige parem silma peal hoida tasuta nutirakenduse The Sun Now abil. Näha võib otsepilti Päikesest läbi NASA päikeseobservatooriumi digisilmade. Kui sealt mõni suurem plekk või nende kogum silma hakkab, siis tähendab see, et vaatlejal ongi käes aeg keevitusmaski või päikeseteleskoobiga õue kolida.
Saturn asub rõngaid peitma
Kui vaadeldavate süvataeva objektide poolest on juuni traditsiooniliselt vaene, siis planeetidega on seis veidi parem. Nimelt hakkavad kuu alguses vahetult enne päikesetõusu madalal idataevas paistma planeedid Saturn ja Marss, millega kuu teises pooles liitub hele Jupiter. Näiteks 3. juuni varahommikul tõuseb Marss koos õhukeseks sirbiks vananenud Kuuga, asudes sellest ainult paari nurgakraadi kaugusel. Paraku nii nagu Jupitergi asub see meie vaatenurgast Päikesele veel liiga lähedal ning kaob päevavalgusse juba üsna madalal.
Kolmest planeedist parimas asukohas on Päikesesüsteemi suuruselt teine, Saturn, mida tasub suvehommikuti binokli või teleskoobiga kagusuunas vaadelda. Küll aga ei tasu sel hooajal loota näha selgelt selle uhkeid rõngaid. Asi on selles, et samamoodi nagu Maa on ka Saturn oma tiirlemistasandi suhtes suhteliselt suure kalde all ning Saturni peaaegu 30aastase tiiru jooksul ümber Päikese muutub tublisti planeedi ja selle rõngaste Maalt vaadeldav nurk. Tänavu paiknevad Saturni rõngad meile ainult umbes neljakraadise nurga all, paistes teleskoobis heleda planeeti läbiva kriipsuna. Järgmisel aastal muutuvad need aga peaaegu nähtamatuks.
Eredad rõngad
2023. aasta jaanipäeva paiku pildistati rõngastatud Saturni ja selle kolme lähimat kuud James Webbi kosmoseteleskoobiga, millega näeb universumit peamiselt infrapuna ehk soojuskiirguse lainepikkustel. Kuna Saturni atmosfäär sisaldab võrdlemisi palju soojuskiirgust neelavat metaani, on selle pind fotol harjumatult tume. Planeedi jäised rõngad peegeldavad infrapunakiirgust suurepäraselt.
Saturni rõngaste hooajaline kadumine ja taasilmumine valmistas omal ajal palju peavalu teleskoobipioneerist astronoomile Galileo Galileile, kes kirjeldas neid kui planeedi „kõrvu“, mis kord kahanevad, siis jälle kaovad ja kasvavad.
1655. aastal, kolmteist aastat pärast Galileo Galilei surma, mõistatas esimese inimesena nende olemuse lahti Hollandi astronoom Christiaan Huygens. Tema auks nimetati sajandeid hiljem automaatjaam, mis 2005. aastal osakesena Cassini-Huygensi missioonist Saturni hiidkuul Titanil maandus. Teleskoobis paistab Titan üsna hõlpsasti Saturni kõrval veidi punaka täpina.
Hetkel kuum
Viimased lood
Tervis
Universum
Psühholoogia
Tehnoloogia
Maaväline elu
Ajalugu
Loomariik
Taimed
Lugejad küsivad
Füüsika
Sinu keha
Suured teadlased
Tagasi Imeline Teadus esilehele