Meie kodugalaktikast avastati üksildane hulkuv must auk
Uus avastus on erakordne, kuna seni on kõik avastatud mustad augud seotud mõne tähe või tähesüsteemiga. Must auk on väga suure massiga ülitihe kosmiline objekt, millel on ülitugev gravitatsioon – lausa nii tugev, et mustast august ei pääse plehku isegi valgus, kui see juba kord sinna on langenud. Nüüd avastatud erakordne üksik must auk on Amburi tähtkujus ja selle mass on seitse korda suurem kui meie Päikese oma.
Nagu öeldud, mingit nähtavat kaaslast nagu näiteks mõnd tähte, sel mustal augul ei näi olevat. See liigub üksi tasapisi läbi Linnutee sügavuste. Vastav uuring, mis uut avastust puudutab, avaldati teadusajakirjas The Astrophysical Journal ja selle autor on Kailash C. Sahu, kirjutab Science News. Tema ja ta kolleegid töötasid läbi enam kui kümne aasta jooksul registreeritud ülitäpseid andmeid, mida oli kogutud Hubble'i kosmoseteleskoobi ja Gaia kosmoseobservatooriumiga. Üksikut musta auku märgati esmakordselt 2011. aastal, aga esialgu jäi selle täpne olemus vaidluse aluseks.
See must auk on eriti märkimisväärne selle avastamisviisi tõttu. Kuna must auk ise valgust ei kiirga, ei ole seda tavalise optilise vaatluse käigus võimalik tuvastada. Tavaliselt leitakse seda tüüpi mustad augud tänu sellele, kuidas need mõjutavad lähedal asuvaid tähti – tõmmates ligi kosmilist või täheainet, kiirates röntgenikiirgust või tekitades gravitatsioonilaineid. Kuid nüüd avastatud objektil ei ole lähedasi kaaslasi, mida mõjutada, mis tähendab, et see must auk on praktiliselt nähtamatu, sest see ei ole ühegi teise objektiga vastasmõjus.
Must auk kõverdas aegruumi
Must auk avastati seetõttu hoopis mikrogravitatsiooniläätse meetodil. See tähendab, et kui must auk liikus ühe tähe eest läbi, kõverdas must auk oma tohutu massiga aegruumi niiviisi, et musta augu taga oleva tähe valgus võimendus läbi kõverdatud aegruumi liikudes, just kui paistaks see läbi suurendusklaasi. Teleskoobid registreerisid muutuse tähe valguse intensiivsuses ja niiviisi sai võimalikuks välja arvutada, et seda muutust põhjustas must auk. Musta augu massi sai välja arvutada, analüüsides, kuidas selle taga olnud tähe valguse intensiivsus muutus.
Mikroläätsesündmus, millele anti nimetuseks OGLE-2011-BLG-0462, kestis lausa üle 270 päeva, andes uurijatele ebatavaliselt pika aja andmete kogumiseks. Kasutades astromeetrilisi mõõtmisi, jälgis meeskond taustatähelt lähtuvat valgust ja muutusi selles ning järeldas, et läätseefekti põhjustav objekt peab olema ühtaegu massiivne kui ka kompaktne, ja niiviisi välistatigi kõik vähem tihedad objektid kui must auk. Kuigi osa teadlasi arvas, et tegu võib olla neutrontähega, mis on samuti väga massiivne ja tihe kosmiline objekt, siis leiti, et mass on ikkagi ükskõik millise neutrontähe jaoks liialt suur. Nii ongi nüüd teadlased konsensuslikul seisukohal, et esmakordselt on avastatud selline must auk, mis eksisteerib ja liigub universumis täielikus üksinduses ja isolatsioonis.
Uus teleskoop võib aidata üksikauke leida
See avastus avab uusi võimalusi rändavate mustade aukude uurimiseks, mida võib Linnutee galaktikas olla sadu miljoneid. Arvatakse, et need tekivad siis, kui massiivsed isoleeritud tähed kollabeeruvad või kui must auk heidetakse kaksiksüsteemist välja kas supernoovaplahvatuse või gravitatsioonilise mõju tõttu.
Kuna mustad augud ei kiirga valgust, on üksikute mustade aukude leidmine äärmiselt keeruline ilma mikroläätsesündmusteta. 2027. aastal peaks tööd alustama kõrgetasemeline Nancy Grace Romani kosmoseteleskoop, mille abil loodavad astronoomid avastada palju rohkem neid raskesti tabatavaid objekte.
Seotud lood
Hetkel kuum
Viimased lood
Tervis
Universum
Psühholoogia
Tehnoloogia
Maaväline elu
Ajalugu
Loomariik
Taimed
Lugejad küsivad
Füüsika
Sinu keha
Suured teadlased
Tagasi Imeline Teadus esilehele