Veneetsiat aastasadu sümboliseerinud pronkslõvi valmistati teisel pool maailma

Ent värsked teaduslikud tõendid, mis on avaldatud ajakirjas Antiquity, heidavad üllatavat valgust kuju päritolule. Selgub, et Veneetsia olulisim sümbol ja vapiloom valati Hiinas Tangi dünastia päevil, umbes 8000 kilomeetri kaugusel Veneetsiast, kus sellest hiljem kristlik ikoon sai.

Padova ülikooli teadlaste juhtimisel läbi viidud plii isotoopide analüüs näitab, et pronksisulamis on kasutatud Hiinas Jangtse alamjooksul asuvate kaevanduste vaske, mis on kaevandatud Tangi perioodil ehk javahemikus 618–907 pKr. See tõstatab küsimuse, kuidas võis küll üks hiina skulptuur saada Veneetsia identiteedi keskseks sümboliks.

Lõvi on tegelikult üsna ebaharilik. Umbes nelja meetri pikkune pronkskiskja ei meenuta sugugi teisi keskaja Euroopa lõvisid, ja kunstiajaloolased on kaua pead murdnud, miks see just niisugune välja näeb. Uus isotoopanalüüs aitab lõvi olemust paremini mõista, kui see liita hiinlaste mütoloogiast teada olevaga. Lõvi võis olla nn zhènmùshòu — mütoloogiline hauavalvur. Selliseid skulptuure kasutati Tangi dünastia Hiinas surnute kaitseks. Neis olendeis olid ühendatud lõvilikud jooned sarvede, nahkhiire omi meenutavate kõrvade ja veel ka üleloomulike elementidega, mis pidid peletama kurje vaime.

Esialgse identiteedi kohta käivad tõendid on siiani nähtavad. Kuju peal on armid, mis näitavad, kust sarved on maha saetud. Ebatavalised, inimtaolised kõrvad tunduvad olevat jäänukid kunagistest teravatest, nahkhiirele omastest lisanditest. Kuplikujuline nina, irvitavad hambad ja iseloomulik koon vastavad täielikult Tangi ajastu hauavalvurite omadele. Euroopalikke jooni praktiliselt pole.

Ajaloolised ülestähendused paigutavad kuju Veneetsiasse juba aastaks 1293, mil ürikutes mainiti, et skulptuur vajas parandamist. See ajastus langeb kokku Marco Polo perekonna reisidega. Aastatel 1262–1268 kauplesid Marco isa Niccolò ja onu Maffeo Polo Buhhaaras, enne kui nad liitusid diplomaatilise missiooniga, mille käigus jõudsid nad Hubilai-khaani õukonda tänapäeva Pekingis. Samal ajal sai Veneetsias tiivuline lõvi äkitselt vabariigi ametlikuks embleemiks — see ilmus lippudele, pitseritele ja monumentidele.

Teadlased pakuvad välja ühe võimaliku stsenaariumi: Polod võisid näha demonteeritud pronkskuju mõnes keiserlikus laohoones või valukojas ning näha võimalust muuta võimas skulptuur oluliseks sümboliks, mida Veneetsia tollal hädasti vajas. Kuidas kuju täpselt Veneetsiasse jõudis, jääb aga teadmata.

Ajastus oli oluline. 1261. aastal vallutasid Bütsantsi väed ristisõdijate loodud ja veneetslaste osalusel moodustatud Ladina keisririigilt tagasi Konstantinoopoli, purustades nii Veneetsia ülemvõimu Vahemere idaosas. Vabariik vajas jõulist autoriteedi kinnitust.

Pronkskuju materjalid pajatavad keerulistest läbielamistest. Kujul on näha kuus erinevat valamis- ja ümbertöötlusetappi, mis ulatuvad sajandite taha. Kõige varasem metallikiht kannab keemilist sõrmejälge, mis viitab Alam-Jangtse vasekaevandustele. Hilisemad parandused kasutasid erinevaid metallisulameid, sealhulgas messingit (vase ja tsingi sulam), mida pruugiti 1815. aasta restaureerimisel pärast seda, kui Napoleon viis purunenud kuju Pariisi. Kolm uut analüüsi, tehtud massispektromeetria meetodil, kinnitasid varasemaid, 1990. aastal saadud tulemusi. Kui teadlased võrdlesid plii isotoopide suhteid erinevate Hispaania, Iraani ja Hiina maakide andmebaasidega, sobisid ainult Hiina leiukohad — täpsemalt Guishani, Yaojialingi ja Anji kaevandused Jangtse alamjooksul.

Ka kujul nähtavad tapid ja vahetükid vastavad Tangi ajastu Hiina metallivalu tavadele. Valujärjestus viitab sellele, et kuju kujutas algselt istuvat hauavalvurit. Hiljem muudeti skulptuuri, et see sobiks horisontaalse lõvikehaga.

Käsitöölised lisasid voogava lakaga harja, millel on laineline muster — joon, mida Tangi ajastu lõvidel ei olnud. Üleloomulikud tunnused eemaldati, sarved saeti maha ning nägu vormiti lõvilikumaks ja vähem koletislikuks.

Tõenäoliselt ei valvanud see kuju kunagi ühtki Hiina hauda. 5.–10. sajandil käskisid kolm eri Hiina keisrit hävitada budistlikke kloostreid ja sulatada pronkskujud müntideks. Ühe sellise tagakiusamise ajal, 10. sajandil, andis keiser Shizong korralduse kõik üle 2,5 kg kaaluvad pronkskujud üles sulatada.

Veneetsiasse jõudnud zhènmùshòu pääses kuidagi sulatamisest ja jäi hoiule — kuni Veneetsia kaupmehed märkasid selle potentsiaali. Algselt budistlikuks kaitsevaimuks mõeldud lõvi sai kristliku jumaliku võimu ja riikliku autoriteedi sümboliks.

Vabariik hakkas tiivulist lõvi kujutama kõigel ametlikest dokumentidest ja sõjalippudest kuni viljamõõdikuteni.