74 aastat pärast hukkumist leiti lõpuks lennundust muutnud lennuki vrakk
74 aastat pärast seda, kui USA lennufirma Pan Am reisilennuk Puerto Rico ranniku lähedal merre kukkus ning 52 inimest märga hauda viis, on teraslinnu vrakk lõpuks üles leitud. Selle õnnetuse järelmõjusid kogeme lennureise tehes tänapäevalgi. Pärast just seda juhtumit tehti lennunduses olulisi korralduslikke muudatusi, näiteks muudeti kohustuslikuks reisijatele ohutusjuhiste andmine enne õhku tõusmist.
Loe AI kokkuvõtet
Pan Ami reisilennuki Clipper Endeavori vrakk leiti 74 aastat pärast 1952. aasta katastroofi Puerto Rico põhjaranniku lähedalt umbes 610 meetri sügavuselt. Õnnetuses hukkus 52 inimest ning hilisem uurimine näitas, et suure hukkunute arvu üks põhjus oli enne lendu ohutusjuhiste andmata jätmine. See viis lennunduses muudatuseni, mis tegi reisijate ohutusinstrueerimise kohustuslikuks. Josh Gatesi sõnul aitab leid lõpuks mälestada hukkunuid.
Lennuki vraki avastas eelmisel kuul ameeriklaste Air/Sea Heritage Foundation ehk õhu-mere pärandifond koos mitme partneriga, kelle hulgas oli näiteks telekanal Discovery. Discovery teatas, et lennuki nimega Clipper Endeavor (mudel Douglas DC-4) vrakk leiti Atlandi ookeani põhjast Puerto Rico põhjaranniku lähedalt. Selle otsinguist ja leidmisest tuleb telesaade.
Autonoomse allveeroboti abil tehtud avastus lahendas kaua vastuseta püsinud küsimuse, kuhu täpselt lennuk pärast 11. aprillil 1952 toimunud õnnetust vajus. Lennuk oli tõusnud Puerto Ricost San Juanist õhku 64 reisija ja viieliikmelise meeskonnaga, et lennata New Yorki, kuid oli sunnitud vaid mõni minut pärast starti merele hädamaandumise tegema. Kuigi kõik reisijad elasid veele laskumise üle, õnnestus siiski päästa vaid 17 inimest. Ülejäänud uppusid, sest lennuk läks väga kiiresti põhja. Hiljem leidsid uurijad, et suure hukkunute arvu üheks põhjuseks oli reisijatele enne lendu ohutusjuhiste andmata jätmine. Keegi ei teadnud, kuidas täpselt niisugusel puhul käituda tuleks. See viiski muudatusteni lennundussektoris.
Otsingumeeskond, kuhu kuulus ka ettevõte Deep Sea Vision, leidis vraki 2. juunil kõrglahutusega sonari abil umbes 610 meetri sügavuselt. Abiks oli juhuslikult piirkonnast läbi sõitnud uurimislaev, mille pardal oli üks maailma kõige moodsamaid sonariseadmeid. Laev nõustus peatuma 48 tunniks, et otsinguid toetada.
„Sonar töötas umbes 30 tundi, kaardistas meie uuritava ala merepõhja, tuli siis pinnale ja vrakk oligi käes,“ rääkis Discovery saate Expedition Unknown juht Josh Gates.
Lennuk murdus kaheks
Lennuk oli murdunud kaheks suuremaks osaks. Hilisem fotouuring kinnitas lõplikult, et tegu on just otsitud lennuki vrakiga. Piltidelt on endiselt selgelt näha nii Pan Americani tiibadega logo kui ka lennuki nimi.
Vraki ülestõstmist ega muul viisil häirimist ei kavandata. Air/Sea Heritage Foundation teeb nüüd koostööd Puerto Rico ametivõimudega, et vraki asupaik paremini kaitse alla võtta, ning toetab mälestusmärgi rajamist. Väidetavasti on ühendust võetud ka õnnetuse tõttu kannatanud peredega ning kahe ainsa teadaolevalt tänaseni elus oleva pääsenuga.
Hetkel kuum
New Yorki suundunud lennuk kaotas õige varsti pärast õhkutõusmist mõlemad parempoolsed mootorid. Kõigepealt lõpetas töötamise kolmas mootor, misjärel otsustas kapten John C. Burn tagasi San Juani pöörduda, seejärel aga ka neljas mootor, misjärel oli piloot sunnitud üheksa minutit pärast õhku tõusmist sooritama väga keerulise hädamaandumise avamerele. Enne jõuti sellest informeerida ka lennuvälja lennujuhti ja päästjad asusid vesilennukiga teele kuus minutit pärast seda, kui kapten Burn oli merele laskumisest teada andnud.
Pan Am Historical Foundationi andmetel olid lennukis olemas päästeparved ja päästevestid kõigile pardal olnud inimestele, kuid olukord muutus kiiresti kaootiliseks, sest reisijatele ei olnud enne lendu ohutusjuhiseid antud - nii polnud tollal lihtsalt tavaks. Osadel inimestel polnud võimalik ka keelebarjääri tõttu meeskonnaliikmete jutust midagi aru saada. Paljud reisijad keeldusid lennukist väljumast ja päästeparvedesse ronimast, kartes haisid. Lennuki kere vajus inimestega vee alla vähem kui kolme minutiga. Kuigi USA rannavalve ja õhuvägi suutsid päästa 12 reisijat ja viis meeskonnaliiget, hukkusid ülejäänud 52 inimest.
Kaks pääsenut on tänini elus
Kaks teadaolevalt tänaseni elus olevat ellujäänut on nüüdseks 102aastane naine, kes töötas õnnetuse ajal noore meditsiiniõena ja aitas avada lennuki ukse, et reisijad pääseksid välja, ning tollal beebiealine laps, kelle päästjad veepinnalt leidsid ja elustasid. Josh Gatesi sõnul liigutas neid sügavalt teade, et lennuki vrakk on lõpuks leitud.
1952. aastal juhtunud õnnetust uurinud USA tsiviillennundusamet (Civil Aeronautics Board), mis oli praeguse föderaalse lennuameti eelkäija, tegi pärast katastroofi ettepaneku muuta lennundusreegleid, et parandada veeteede kohal lendavate lennukite reisijate ohutust. Ellu viidud muudatuste hulka kuulus muu hulgas kohustus anda reisijatele enne õhkutõusmist juhised, mis selgitavad, kust leida päästevestid ja päästeparved ning kuidas kasutada hädaväljapääse.
„Kui salongipersonal saab enne starti kehtestada oma autoriteedi, on nende tegevus ja sõnum kriitilisel hetkel palju mõjusamad,“ ütles Doug Miller Pan Am Historical Foundationist. „Pealtnägijate kirjelduste järgi ei mõistnud paljud reisijad olukorra tõsidust, hoolimata sellest, mida meeskond neile ütles.“
„Iga kord, kui tänapäeval lennukisse astute, olete paremini turvatud tänu sellele, mis juhtus Clipper Endeavori ja selle reisijatega kolmveerand sajandit tagasi,“ ütles Josh Gates.
Seotud lood
Viimased lood
Universum
Psühholoogia
Tehnoloogia
Maaväline elu
Ajalugu
Loomariik
Taimed
Lugejad küsivad
Füüsika
Sinu keha
Suured teadlased
Tagasi Imeline Teadus esilehele