Iidne õuduslugu: arheoloogid avastasid kiviaja asula kaitsekraavist kümneid peata skelette

Erinevalt paljudest teistest kiviaja massihaudadest, kus leiduvatel luudel on näha tugevaid purustusi ja nüride kivikirveste hoopide jälgi, viitab Vráble leid millelegi palju spetsiifilisemale. Esialgsed uuringud näitavad, et pead eemaldati kehadelt teadlikult ja sihipäraselt, kasutades selleks väga teravaid tööriistu, mitte ei raiutud neid küljest toore jõuga.

Matmisjärgsete protsesside vaatlused näitasid, et kaelalülid olid matmise hetkel anatoomiliselt korrektses reas. Samuti olid suurepäraselt säilinud käe- ja jalalabad. See tähendab, et surnukehad heideti kraavi tõenäoliselt üsna varsti pärast peade eemaldamist ja enne, kui koed lagunema jõudsid hakata. Kuna kraavist ei leitud praktiliselt ühtegi koljutükki ega alalõualuud, tähendab see, et pead võeti ilmselt matjate poolt sihilikult kaasa. Kuhu need viidi – kas trofeedeks, kultusobjektideks või mingil põhjusel hoopis mõnda teise asulasse –, on arheoloogiline mõistatus.

Lineaarkeraamika kultuuri lõpuaegu (umbes 5000 eKr) on teadusmaailmas pikalt peetud kriisiperioodiks, mida iseloomustas kliimamuutustest ja ülerahvastatusest tingitud vägivald. Kuid Vráble uuringut juhtinud arheoloogid eesotsas Saksamaa Kieli ülikooli teadlase Martin Furholtiga ütlevad, et me ei peaks olukorda vaatlema kui lihtsalt tavalist sõjaolukorda või röövrünnakut.

Huvitav on ka fakt, et võimas kaitsekraav ei ümbritsenud kogu asulat, vaid eraldas ainult ühte naabruskonda ülejäänud kahest. See viitab, et sotsiaalseid pinged ja võimalikke konflikte ei pidanud tingimata põhjustama kauge vaenlane, vaid need võisid hõõguda asula sees, naabrite vahel.

Vráble peata luustikud on unikaalne leid, mis sunnib teadlasi ümber hindama seda, kuidas kiviaja inimesed kriisidele ja sisepingetele reageerisid. Geenianalüüsid ja edasised uuringud peavad näitama, kas hukkunud olid kohalikud elanikud või võõrad ning mis täpsemalt viis selle õõvastava tulemuseni.