Iidne õuduslugu: arheoloogid avastasid kiviaja asula kaitsekraavist kümneid peata skelette

Kieli ülikooli teadlased, kes on uuringu eesotsas, annavad teada, et leid heidab täiesti uut valgust Euroopa esimeste põlluharijate maailmale. Vráble asulakoht pärineb aastatest 5250–4950 eKr ja seal elasid niinimetatud joon- ehk lineaarkeraamika kultuuri (LBK) esindajad. Tegemist on ühe Euroopa suurima teadaoleva selle perioodi asulaga, mis koosnes kolmest “linnajaost” või naabruskonnast ja kokku enam kui 300 postidele püstitatud pikkmajast.

Väljakaevamised on asulas toimunud aastast 2022. Nende käigus avastati ühte naabruskonda ümbritseva topeltkraavi põhjast midagi sootuks jahmatavat: leiti tohutu kogus inimluid.

Asulast leiti ka paarkümmend tavalisel viisil maetud inimese skeletti koos hauapanustega. Kuid vaid 25 meetri pikkusest kaitsekraavilõigust ilmus vähemalt 77 täiskasvanud inimese luukere, kel kõigil puudus miskipärast pea. Kummalisel kombel oli kogu selle skelettide grupi hulgas pea alles vaid ühel väikesel lapsel. Kuna väljakaevamised veel jätkuvad, võib avastatud luustike arv tulevikus märgatavalt tõusta.

Erinevalt paljudest teistest kiviaja massihaudadest, kus leiduvatel luudel on näha tugevaid purustusi ja nüride kivikirveste hoopide jälgi, viitab Vráble leid millelegi palju spetsiifilisemale. Esialgsed uuringud näitavad, et pead eemaldati kehadelt teadlikult ja sihipäraselt, kasutades selleks väga teravaid tööriistu, mitte ei raiutud neid küljest toore jõuga.

Matmisjärgsete protsesside vaatlused näitasid, et kaelalülid olid matmise hetkel anatoomiliselt korrektses reas. Samuti olid suurepäraselt säilinud käe- ja jalalabad. See tähendab, et surnukehad heideti kraavi tõenäoliselt üsna varsti pärast peade eemaldamist ja enne, kui koed lagunema jõudsid hakata. Kuna kraavist ei leitud praktiliselt ühtegi koljutükki ega alalõualuud, tähendab see, et pead võeti ilmselt matjate poolt sihilikult kaasa. Kuhu need viidi – kas trofeedeks, kultusobjektideks või mingil põhjusel hoopis mõnda teise asulasse –, on arheoloogiline mõistatus.

Lineaarkeraamika kultuuri lõpuaegu (umbes 5000 eKr) on teadusmaailmas pikalt peetud kriisiperioodiks, mida iseloomustas kliimamuutustest ja ülerahvastatusest tingitud vägivald. Kuid Vráble uuringut juhtinud arheoloogid eesotsas Saksamaa Kieli ülikooli teadlase Martin Furholtiga ütlevad, et me ei peaks olukorda vaatlema kui lihtsalt tavalist sõjaolukorda või röövrünnakut.

Huvitav on ka fakt, et võimas kaitsekraav ei ümbritsenud kogu asulat, vaid eraldas ainult ühte naabruskonda ülejäänud kahest. See viitab, et sotsiaalseid pinged ja võimalikke konflikte ei pidanud tingimata põhjustama kauge vaenlane, vaid need võisid hõõguda asula sees, naabrite vahel.

Vráble peata luustikud on unikaalne leid, mis sunnib teadlasi ümber hindama seda, kuidas kiviaja inimesed kriisidele ja sisepingetele reageerisid. Geenianalüüsid ja edasised uuringud peavad näitama, kas hukkunud olid kohalikud elanikud või võõrad ning mis täpsemalt viis selle õõvastava tulemuseni.