Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Sinienergia võiks tuumaenergiat asendada
Uudne membraan ammutab puhast energiat, kasutades ära jõevee magesust ja merevee soolsust. Tehnoloogia abil võiks toota sama palju energiat kui paari tuhande tuumajaamaga.
USA Rutgersi ülikooli insenerid on sillutanud tee sinise energia allikateni. Sinienergia võtmepaigad on jõgede suudmealad ja võtmemehhanismiks mageda jõevee ja soolase merevee omavaheline „suhtlus“. Sinise energia potentsiaali hakkasid 2013. aastal uurima prantslased, kes valmistasid räninitriidist membraani ja boornitriidist nanotorukesi ning tegid neist filtri, mis laskis läbi üksnes positiivse laenguga ioone. Nüüd on tööd jätkanud Rutgersi teadurid.
Maailmamerd mööda lõputult rulluvad lained kätkevad endas tohutut energeetilist potentsiaali. Insenerid töötavad mitmesuguste lahenduste kallal alates ujuvatest magnetitest kuni veealuste turbiinideni, et laineenergiat ära kasutada ning anda kogu maailmale piisavalt rohelist elektrienergiat.
Kui see roheline mineraal maailma liivarandadele laotada, on sel potentsiaali eemaldada kogu süsinikdioksiid, mis ühe aastaga inimtegevuse tagajärjel tekib. Nõnda arvab idee taga olev USA firma.
Teadlased on leiutanud meetodi, kuidas kasutada tõhusalt ära ookeanide laineenergiat. Sügavale mere põhja rajatavad elektrijaamad hakkavad lainete igavesti püsimatut mäslemist elektrienergiaks muundama.
Kestlikkus ja ökoloogilisem jalajälg on jõudnud ka autotööstusesse, kus üha enam tootjaid loodussõbralikke materjale kasutama hakanud on. Kui palju mõjutab see sõidukit hankides ostjat ja kas keskkonnasäästlikud materjalid on praktilised ning kvaliteetsed, säilitades seejuures ka sõidukvaliteedi ning –mugavuse?