Neandertallased võisid välja surra kosmilisel põhjusel

Meie enda liik, nüüdisinimene ehk Homo sapiens eksisteeris tollal samuti. Ent näib, et kui meil olid juba toona olemas lahendused suurema kiirgushulgaga hakkama saamiseks, siis neandertallastel neid vahendeid ei olnud ja see võis meie lähimatele sugulastele saatuslikuks saada.

Umbes 41 000 aastat tagasi hakkas Maa magnetväli, mis meid Päikeselt ja kaugemalt kosmosest lähtuva kahjuliku kiirguse eest kaitseb, nõrgenema, ja poolused liikusid oma asukohtadest eemale. Selles pole iseenesest midagi eriskummalist - poolused on Maa ajaloo jooksul kokku umbes 180 korda asukohti vahetanud. Ent magnetvälja nõrgenemise tõttu, mis pooluste liikumisega kaasas käis, jõudis tavalisest palju suurem hulk kahjulikku ultraviolettkiirgust ja ka kaugemalt kosmosest päris kosmilist kiirgust Maale.

Neandertallaste kadumisega samal ajal toimunud pooluste liikumist ja magnetvälja nõrgenemist tuntakse Laschampsi sündmusena. Uue teadustöö järgi võis see inimkonna arenguloo ümber kujundada.

Michigani ülikooli teadlane Agnit Mukhopadhyay ja tema kolleegid rekonstrueerisid Laschampsi sündmuse aegse Maa geomagnetilised olud enneolematu täpsusega. Saadud kolmemõõtmelised mudelid näitavad, et planeedi pinda pommitati sel perioodil tõepoolest oluliselt suurema ultraviolett- ja kosmilise kiirgusega, eriti Euroopas ja Põhja-Aafrikas. See on täpselt seesama periood, mil Homo sapiensi eluala hakkas laienema ja Homo neanderthalensis tasapisi maamunalt kaduma.

Maa magnetvälja struktuuri kujundavad sulametalli vood meie planeedi välistuumas ja kui tavaliselt hoiab see geomagnetiline mootor magnetvälja genereerides kõrge energiaga osakesed Päikeselt ja mujalt eemal, siis Laschampsi sündmuse ajal lülitus kaitsev magnetväli mõneks ajaks peaaegu välja.

„Magnetväli langes umbes 10% peale oma praegusest tugevusest ning liikuvad poolused kaldusid enam kui 75 kraadi kaugusele oma tavapärastest positsioonidest,” ütles Mukhopadhyay. Sellega kaasnenud osoonikihi hõrenemine, suurenenud UV-kiirguse ja kosmilise kiirguse tase olid varajastele inimestele väga ohtlikud. Selle tulemuseks võisid olla silmakahjustused, foolhappe ehk vitamiini B9 väiksem hulk organismis, mis võib põhjustada sünnidefekte ja kõrgemat imikusuremust, ning immuunsüsteemi nõrgenemine.

Ent arheoloogilised tõendid viitavad, et Homo sapiens ei ainult ei jäänud ellu, vaid ka kohanes. Töö kaasautori, Michigani ülikooli antropoloogi Raven Garvey sõnul kasutasid inimesed juba toona UV-kiirguse vastu uuenduslikke lahendusi. „Näiteks õmmeldud riided pakkusid nii soojusisolatsiooni kui ka kaitset päikesekiirguse eest,” selgitas Garvey. „Ja ooker, mida sageli leitakse Aurignaci kultuurikihtidest, on näidanud päikesekreemile sarnaseid kaitsvaid omadusi.“

Erinevalt neandertallastest, kes tõenäoliselt kandsid lihtsamaid kehakatteid, mis olid lihtsalt ümber ihu mässitud, on Homo sapiensist jäänud maha õmblustööriistu nagu luunõelad ja torkeriistad. Need on kindlad tõendid kehale sobitatud rõivaste eksisteerimise kohta. Seetõttu oli Homo sapiensi terviserisk kõrgenenud kiirgusega aegadel oluliselt väiksem.

Aina rohkem elati sel ajal ka koobastes. On tõenäoline, märkis Garvey, et mõnda koopasse mindi mitte ainult kultuurilistel või sümboolsetel põhjustel, vaid ka varjuma ohtliku kiirguse eest.

Neandertallased elasid Euroopas sadu tuhandeid aastaid, tulles edukalt toime mitmete jääaegadega. Kuid umbes 40 000 aastat tagasi nad kadusid ja see ajastus langeb kokku Laschampsi sündmusega. See ei tähenda, et ainult suurem kiirgus põhjustas neandertallaste väljasuremise. Nende kadumine oli peaaegu kindlasti seotud mitme teguriga: demograafiline surve Homo sapiensi poolt, kliimamuutused, konkurents. Kuid kõrge kiirgustase ja kaitsenippide puudumine võisid olla määravaks viimaseks lükkeks üle kuristiku serva.

Mudelid aitavad heita ka pilgu Maa tulevikku. Meie planeedi magnetväli nõrgeneb hetkel umbes 1% võrra iga kahe kümnendi jooksul. Kui sarnane sündmus peaks juhtuma taas, võivad selle tagajärjed olla katastroofilised – mitte niivõrd inimeste ellujäämise, vaid tehnoloogia seisukohalt. „Satelliitsüsteemid, sidetaristud ja isegi lennureisid oleksid sellise sündmuse ajal ohus,“ ütles Mukhopadhyay. „Aga siin on veel üks õppetund: elu leidis tee isegi läbi ühe kõige haavatavama perioodi.“

Uuring võib mõjutada ka elu otsinguid väljaspool Maad. Planeete, millel puudub tugev magnetväli, peetakse sageli ebasobivateks elu jaoks. See ei pruugi tegelikult nii olla. „Kui varajased inimesed suutsid ellu jääda Laschampsi-suguse sündmuse ajal,“ lisas Garvey, „siis võib elu leida soodsa pinnase isegi planeetidel, kus kiirgustase on kõrge – eeldusel, et selle elanikel on tehnoloogilised lahendused või õiged käitumisviisid.”