Mesilaste levik Euroopas kahanes sajandiga kolmandiku võrra
Teadlased analüüsisid enam kui nelja miljonit kirjet looduses elavate mesilase- ja sirelaseliikide kohta ja analüüsis ilmnes nii murettekitavaid kui ka mõningaid positiivseid sõnumeid. Selgus, et erinevat liiki mesilasi leidub praegu umbes kolmandiku võrra vähemates Euroopa piirkondades kui sada aastat tagasi. See ei tähenda samas, et mesilaste üldine arvukus oleks kolmandiku võrra vähenenud.
Vastav uuring ilmus teadusajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences (PNAS). Selle autoriks on Hispaania Doñana bioloogiajaama teadlase Carlos Martínez-Núñeze juhitud töörühm. Nad analüüsisid enam kui nelja miljonit vaatlusandmestiku kirjet tervest möödunud sajandist. Töö eesmärk oli välja selgitada, kuidas Euroopa looduslike tolmeldajate käsi käib.
Juba varasematel aastatel on mesilaste arvukuse vähenemisest teatatud näiteks Suurbritannias, Belgias ja Hollandis. Seni puudus aga kogu Euroopat hõlmav ülevaade. Uude ülevaatesse kaasatud üle nelja miljoni kirje hõlmas ligi 88 protsenti Euroopas elavatest mesilaste ja sirelaste liikidest. Teadlased vaatlesid nii liikide arvu kui ka seda, kui suurel maa-alal putukaid leiti.
Töös jõuti järeldusele, et mesilased on kogu Euroopas kadumas paikadest, kus nad varem elasid. Keskmiselt on mesilasliikide leviala ehk piirkond, kus nad elavad, viimase saja aasta jooksul vähenenud ligi kolmandiku võrra. Sirelastel on läinud pisut paremini: nende üldine leviala on sajandi jooksul hoopis suurenenud, kuigi kasv näib olevat toimunud peamiselt varasematel aastakümnetel, mitte hiljuti. Sirelased on kärbseliste sugukond, kuhu kuulub umbes 4500 liiki. Nad sarnanevad välimuselt enamasti mesilaste, herilaste ja kimalastega ja neid võib tihti näha herilaste ja mesilastega üheskoos õitel toitumas.
Atlandi-äärsetes ja Mandri-Euroopa neis piirkondades, mille hulgas on näiteks Suurbritannia, Prantsusmaa ja Kesk-Euroopat, vähenes registreeritud liikide arv. Neis piirkondades on maakasutus viimase sajandi jooksul põhjalikult muutunud ning see võis liikide kadumisele kaasa aidata. Samal ajal on mesilasliike kadunud üha enamatest Põhja- ja Lõuna-Euroopa piirkondadest ning see langus on viimastel aastakümnetel süvenenud.
Liikide keha suurus ja toitumise iseärasused mõjutasid nende levikut vähe, kuid temperatuuril näis olevat mõningane tähtsus. Näiteks külmade oludega kohastunud mesilasliikide leviala kahanes üldiselt kiiremini kui soojalembestel liikidel.
Andmetes leidus siiski ka üks helgem piirkond: Alpid. Seal on osa soojade oludega kohastunud tolmeldajaliike levinud uutele aladele, liikudes temperatuuri tõustes tõenäoliselt mäenõlvu mööda kõrgemale, kus varem oli jahedam. See polnud uuringust ilmnenud ainus hea uudis. Rohkem kui 90 protsenti ajaloolistes vaatlusandmetes esinenud liikidest on registreeritud ehk alles ka viimase kahe aastakümne jooksul.
Tulemused võivad aidata looduskaitsjatel kindlaks teha, millised liigid on kõige suuremas ohus ja kus on kõige enam vaja sekkuda. Kuna sedavõrd paljud liigid on endiselt alles, on lootust, et kaitsemeetmetega saab edasist langust pidurdada ja asurkondadel taastuda lasta.
„Kuna paljude ohustatud tolmeldajaliikide käekäik halveneb, on elurikkuse ja tolmeldamise kui ökosüsteemiteenuse edasise nõrgenemise vältimiseks hädavajalikud sihipärased kaitsemeetmed,“ öeldakse töös.
Seotud lood
Hetkel kuum
Viimased lood
Tervis
Universum
Psühholoogia
Tehnoloogia
Maaväline elu
Ajalugu
Loomariik
Taimed
Lugejad küsivad
Füüsika
Sinu keha
Suured teadlased
Tagasi Imeline Teadus esilehele