Inimeste ja elevantide konflikti püütakse lahendada mesilaste abil
Elevandid on toredad ja üldiselt rahumeelsed loomad, ent Aafrika lõunaosas asuvas Botswanas on nad põllupidajatele paras peavalu. Hiiglaslikke loomi elab riigis 130 000 ja seetõttu tuleb maapiirkondade elanikel elevantidega vaat et iga päev “läbirääkimisi” pidada. Väiketalunikud peavad kogu aeg lootma, et elevandid toidu või vee otsinguil üle nende põllumaade ei jaluta ja saagist lisaampsu ei võta.
Loe AI kokkuvõtet
Botswanas püüavad teadlased lahendada inimeste ja elevantide konflikti mesilaste abil. Dr Tempe Adams uurib, kuidas takistada elevantidel põlde rüüstamast. Mesilastega piirdeaedade kasutamist on varem edukalt katsetatud Keenias, aga Botswanas pole kõik elevandid mesilastega tuttavad. Katsed näitasid, et 53% elevandiperekondadest reageeris mesilashäälele, näidates, et meetod on piirkonnaspetsiifiline. Botswana kuiva kliima ja nappide mesilaspopulatsioonide tõttu pole meetodi tõhusus veel selge, kuid see avab uusi aruteluvõimalusi ja potentsiaalseid lahendusi konflikti vähendamiseks.
Looduskaitsjate jaoks tähendab see vajadust leida lahendusi, mis kaitsevad ühtaegu nii inimeste elatist kui ka metsloomi. Austraalia New South Walesi ülikooli teadlased on pakkunud probleemile Botswana kontekstis uue lahenduse.
„Elada koos nii suure looma ja nii suure populatsiooniga võib olla tõeliselt keeruline,“ ütleb uuringu juhtivautor dr Tempe Adams, kes elab ka ise Botswanas, mis on maailma suurima elevantide arvuga riik. „Siin pole sugugi haruldane, kui farmer ärkab hommikul ja leiab oma õuest elevandi. Püüan oma töös leida võimalusi, kuidas inimesed saaksid elevantidega konfliktideta koos elada.“
Dr Adams töötab välja ja katsetab meetodeid, mis takistaksid elevantidel põlde rüüstamast ja vara kahjustamast. Oma uues uuringus otsustas ta testida meetodit, mida oli varem kasutatud edukalt Keenias, Mosambiigis, Tansaanias ja Gabonis ning mis hõlmab ebatõenäolisi liitlasi - mesilasi!
Neis riikides ehitati spetsiaalsed mesitarudega varustatud peletusaiad. Niisuguse aia puhul riputatakse iga kümne meetri takka üles meemesilaste tarud, mis on tõstetud umbes inimese rinna kõrgusele. Elevandid pelgavad mesilasi loomupäraselt. Mesitarudega peletusaed leiutati umbes kümmekond aastat tagasi, kui zooloog Lucy King märkas, et elevandid väldivad akaatsiapuid, mille küljes on mesilaste pesad. Kui elevant peletusaiale vastu läheb, siis pesa rappub ja vihased mesilased lendavad sellest välja, misjärel elevant taganeb ja mis peamine - informeerib ka teisi elevante ebameeldivast kogemusest. On ilmnenud, et peletusaiad toimivad eelmainitud riikides edukalt.
Enne sama lahenduse kasutuselevõttu Botswanas tahtis dr Adams teada, kas see seal üldse toimiks. Asi on selles, et sealsed elevandid pole võibolla üldse mesilastega tuttavadki ega tea neid karta.
„Meie piirkond on väga kuiv. Siin on valdav Kalahari kõrbe liivane pinnas. Igal elevantide asurkonnal on oma keskkonnateguritest tulenev käitumine,“ selgitas Adams.
Hetkel kuum
Ta alustas enne aedade ehitamist lihtsama ja odavama katsega, mängides metsikutele elevantidele salvestatud mesilaste suminat ja jälgides loomade reaktsioone. Tulemused olid segased. Mõned elevandid põgenesid kohe, teised vaevu liigahtasid mesilaste häält kuuldes. Elevantide puhkealal reageeris suminale 53,3% elevandiperekondadest, kontrollkatsetes aga vaid 26,6%. Neli perekonda taandus mesilasheli mängimisel üle 20 meetri, kontrollkatsetes aga tegi seda vaid üks.
Adams ütles, et Botswanas pole kõik elevandid mesilastega kokku puutunud, kuid need, kes olid, teadsid põgeneda. „See on intrigeeriv. See näitab, et mesilaste kasutamine peletina võib olla konteksti- või piirkonnaspetsiifiline– see ei pruugi toimida kõikjal.“
Botswana mesilaspopulatsioonid on napid. „Lihtsaim test on avada meepurk ja vaadata, kui kaua võtab aega, kuni kohale ilmub mesilane,“ ütleb dr Adams „Siin võib see võtta päevi või isegi nädalaid.“
Mesilasi on vähe seepärast, et Botswanas on kuiv kliima, lühike taimede õitsemisperiood, põllumajanduspiirkondi napib ja riigis on hiiglaslikud tuhkkuivad territooriumid - 70% riigist moodustab Kalahari kõrb.
Põhja-Botswanas on enamik põlluharijaid väiketootjad, kelle põldude suurus on üks kuni kolm hektarit. Sageli kasutatakse traditsioonilisi põllumajandusmeetodeid, kus atra veab eesel või härg. Et riik on nii kuiv, siis suurt põllumajandustootmist seal väga polegi.
Laastav külaskäik
Põllukultuure külvavad talunikud kord aastas vihmaperioodi järel ning neid koristatakse kuival hooajal. Just siis, kui saak valmib, muutuvad veekogud elevantide jaoks ligitõmbavaks, nad lähevad liikvele ja konflikti tekkerisk on suurim. Jõgede poole liikuvad elevandid mööduvad sageli maisi-, sorgo- või hirsipõldudest ning võtavad endale maitsva ampsu. Ka väike “külaskäik” võib olla laastav peredele, kes sõltuvad ühestainsast saagist.
Mesilashääle katse viidi läbi Chobe rahvuspargis kuivaperioodi tipul, sihtides maapinnal puhkavaid elevante. Sel viisil tagati, et nende reaktsioonid oleksid võimalikult „puhtad“.
Vastav uuring, mis andis kahetisi tulemusi, avaldati ajakirjas Pachyderm, mis on elevantide ja ninasarvikute kaitsele keskendunud eriväljaanne. Seda toetas organisatsioon Elephants Without Borders ning töö kaasautoriks oli toosama dr Lucy King organisatsioonist Save the Elephants, kes töötas välja mesilasi kasutava tõrjeaia idee.
Varasemas uuringus samas piirkonnas katsetas dr Adams ka päikesepaneelidega toidetud strobovalgustitega barjääre, kus igast lambist vilkus põllu kohale erinevat värvi valgus. See tekitas omamoodi diskoteegiefekti, mis peletas elevante üsna edukalt, kuivõrd põllumehed teatasid, et elevantide tekitatud kahjud vähenesid “diskovalguse” abiga. Samal ajal katsetasid looduskaitsjad Sri Lankal – riigis, kus inimeste–elevantide konfliktide hulk on maailmas suurim – sama meetodit, teadmata, et Botswanas on juba sarnaseid uuringuid tehtud.
Kui tõhusaks mesilaste kasutamine Botswanas osutub, ei ole uue uuringu põhjal võimalik öelda. Ehkki mesilaste sumin mõjutas vaid osasid elevante, ei pea Adams oma katset läbikukkumiseks, vaid oluliseks kontrolliks. „See näitab, kui võimas ja oluline on meetodeid proovida enne, kui neisse investeeritakse,“ ütleb ta. „See tõstatab rohkem küsimusi, arutelusid ja koostöövõimalusi. Nii liigume tõeliste looduskaitselahenduste poole.“
Seotud lood
Viimased lood
Tervis
Universum
Psühholoogia
Tehnoloogia
Maaväline elu
Ajalugu
Loomariik
Taimed
Lugejad küsivad
Füüsika
Sinu keha
Suured teadlased
Tagasi Imeline Teadus esilehele