Hiidtulekahjud põhjustasid Prantsusmaal esmakordselt haruldase põlengupilve

Filippi: See on torm, mille puhul tekib põlengu kohale õhusammas. Algul on see väike armas valge pilv – rünkpilv ehk cumulus, mis tekib veeauru muutumisel tillukesteks veepiiskadeks. Kui Päike maapinda soojendab, kondenseerub veeaur järsku. Rünkpilvest saab palju suurem pilv, mis sisaldab tuhandeid tonne veeauru. Kui ümbritsev õhk on piisavalt soojenenud, tekib õhusammas, mille tipus on alasikujuline pilv – see on rünksajupilv ehk cumulonimbus. Selles kondenseerub veel rohkem veeauru ja vabaneb rohkem energiat, mistõttu võib ülespoole suunduva õhuvoolu kiirus ületada 150 kilomeetrit tunnis. Seejärel hakkab sadama, kuid vihm aurustub enne maapinnale jõudmist. Sellest hoolimata jahtub atmosfäär piirkonnas, mida vihm läbib, ja tekivad tugevad laskuvad õhuvoolud.

Prantsusmaal on tule-rünksajupilved üsna uus nähtus. Neid esines 2022. aastal Bordeaux’st lõuna pool Landirases, kuid vaid lühikest aega. Seetõttu peame õppima toime tulema põlengutega, mis tekitavad ise tuult – see on meie jaoks suhteliselt uus nähtus.

Jah. Kliima soojenemise üks tagajärgi on kuumalainete sagenemine. Kuigi äikesetormid on selle põlengu piirkonnas tavalised, on kolme järjestikuse kuumalaine järel kujunenud äikeseks sobivad tingimused uus nähtuste kombinatsioon.

Ilmateenistused suudavad äikesetorme ennustada. Kuna need tormid paiknevad aga otse põlengu kohal, peaksime juba ette teadma põlengu täpset asukohta. See on võimatu.

Me võime ennustada tingimusi, mis selliste põlenguteni viivad, kuid me ei tea täpselt, kus need puhkevad. Suurim probleem on nende ettearvamatus. Prantsusmaa edelaosas Gironde’i piirkonnas puhkenud põlengu ajal puhus tuul algul põhjast, seejärel läänest, siis lõunast, idast, taas lõunast ja seejärel jälle läänest...

Lisaks oli atmosfääri kogunenud potentsiaalset energiat, mistõttu tõmbas konvektsioonisammas hõõguvaid sädemeid üles ja kandis tule kaugemale. Kohalikud olud muutusid katastroofiliseks ning tule levimiskiirus oli jahmatav.