Ilmnes, et ei laulda lihtsalt niisama või lõbu pärast - nende hommikulaul on hoolikalt bioloogiliselt häälestatud rituaal.
Kärsitud linnud pimeduses
Teadlased kasutasid katses väikesi Austraalias elavaid värvulisi, keda kutsutakse sebra-amadiinideks (Taeniopygia guttata). Need on väikesed kirjud linnukesed, kellel on rikkalik laulurepertuaar.
Teadlased jälgisid esmalt linde täielikus pimeduses. Linnud püsisid vaiksena, kuigi olid ärkvel ja aktiivsed.
Seejärel lükati “päikesetõus” laboris kolme tunni võrra tavapärasest edasi ja juhtus midagi huvitavat. Kui valgus lõpuks saabus, hakkasid linnud laulma tavapärasest varem ja intensiivsemalt - nagu oleks neil pimeduses kannatamatus või kärsitus kuidagiviisi kuhjunud.
Hormoonid ja harjutamine
Teadlased usuvad, et melatoniinile sarnanevad hormoonid äratavad linnud juba varakult, kuid pimedus hoiab neid laulmast. Seetõttu justkui võimendub laulusoov pimeduses. Ja kui valgus viimaks saabub, vallandub sisemine motivatsioon.
"Pimedus hoiab neid tagasi, nii et kui valgus lõpuks tuleb, laul justkui purskub neist välja - see on nende viis häält soojaks laulda ja harjutada," kirjutavad teadlased. Teadlased märgivad, et laul võib suurendada paarilise leidmise võimalust.
Ehkki uuriti vaid üht liiki, võivad sarnased tegurid teadlaste hinnangul kehtida ka teiste linnuliikide puhul.
Samas rõhutavad teadlased, et linnuliikide vahel on loendamatul hulgal erinevusi selles, kuidas, millal ja mida nad koidulaulus laulavad. Lisaks ei ole uuring veel läbinud eelretsenseerimist ning on alles avaldatud nn eeltrüki serveris bioRxiv. Seega peab see veel läbima teaduspublikatsioonidele omase kvaliteedikontrolli teiste teadlaste poolt.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!