Igal aastal satub ookeanidesse miljoneid liitreid toornaftat. Senised koristusmeetodid on üsna vaevalised ja sisaldavad palju käsitsitööd. Teadlased proovivad reostusega tõhusamalt võidelda robotite, bakterite ja nanotehnoloogia abil.

- Neid pikki voolikuid, mis on naftat imava materjaliga täidetud, kasutatakse lekete koristamiseks. Materjal pärineb taimedest, mida nimetatakse askleepiasteks.
- Foto: Shutterstock
Naftapuurimise platvormi peamehaanik Douglas Brown täidab 2010. aasta 20. aprilli õhtul parajasti logiraamatut, kui äkitselt ehmatab teda gaasilekke kime vilin. Mõne silmapilgu pärast paiskab võimas plahvatus Browni vastu masinaruumi seina. Teine kärgatus kukutab talle kaela ruumi lae. Kui mees end rusude alt vabastada püüab, silmab ta kolleeg Mike Williamsit. Veri otsmikuhaavast lahmamas, hüüab Williams, et nad peavad puurimisplatvormilt kuidagi minema pääsema.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Maa naftavarusid on hinnatud jätkuma veel umbeks pooleks sajandiks. Kui palju aega võtab uue nafta tekkimine ja kas seda protsessi on võimalik kiirendada?
Üle 90 protsendi maailmamere plastjäätmetest vedeleb merede ja ookeanide põhjas. Nüüd hakkab nutikate robotitega süsteem meie järelt koristama.
Meresügavusest purskav nafta- ja gaasifontään süttib 90 meetri kõrguse leegiga põlema. Avamere puurplatvormi Deepwater Horizoni meeskond avastab end otsekui painajalikust unenäost, mis peagi kujuneb ajaloo rängimaks naftareostuseks.
Kestlikkus ja ökoloogilisem jalajälg on jõudnud ka autotööstusesse, kus üha enam tootjaid loodussõbralikke materjale kasutama hakanud on. Kui palju mõjutab see sõidukit hankides ostjat ja kas keskkonnasäästlikud materjalid on praktilised ning kvaliteetsed, säilitades seejuures ka sõidukvaliteedi ning –mugavuse?