Viieminutiline trenn võib õpetada päris portreesid tehisaru omadest eristama

Värske uuring viitab aga võimalusele, kuidas me saaksime parandada oma võimet tehisintellekti loodud nägusid eristada.

Suurbritannia teadlased testisid katses 664 vabatahtliku nägude hindamise oskust. Osalejate hulgas olid nn supertuvastajad (inimesed, kes on varasemates uuringutes näidanud väga head oskust päris nägusid võrrelda ja ära tunda) ning inimesed, kelle näotuvastusvõime on tavaline.

Mõlemal rühmal oli tehisintellekti loodud nägusid raske ära tunda, kuigi supertuvastajad said sellega ootuspäraselt paremini hakkama. Kuid oluline on see, et supertuvastajad, kes läbisid enne testimist lühikese, vaid viieminutilise treeningu, oskasid päris nägusid ja tehisintellekti loodud nägusid märksa paremini eristada.

Uuring hõlmas kahte erinevat ülesannet, mõlemat nii treeninguga kui ka ilma. Esimeses ülesandes näidati vabatahtlikele üht nägu ja paluti otsustada, kas see oli loodud tehisintellekti poolt. Teises ülesandes näidati korraga ühte päris nägu ja ühte tehisintellekti loodud nägu ning paluti tuvastada arvuti tehtud pilt.

Treenimata inimeste rühmas tuvastasid supertuvastajad tehisintellekti loodud näod õigesti 41 protsendil juhtudest, samas kui tavapärase näotuvastusvõimega inimesed suutsid pihta saada vaid 31 protsendil juhtudest.

Arvestades, et täpselt pooled piltidest olid tehisintellekti loodud, oli igal osalejal 50protsendiline võimalus juhuslikult õigesti vastata. See tõendab veelgi, et tehisintellekti loodud portreed võivad meie silmadele paista „reaalsemad kui elu ise“.

Treenitud rühmas tuvastasid tavapärase äratundmisvõimega inimesed tehisintellekti näod 51protsendilise täpsusega ehk juhusliku taseme lähedal. Supertuvastajate täpsus tõusis 64 protsendini, mis tähendab, et nad tuvastasid tehisintellekti loodud näod märksa sagedamini kui pooltel kordadel.

Milles siis oli konks? Osalejaid õpetati märkama mõningaid iseloomulikke tunnuseid, mis võivad viidata sellele, et nägu on loodud tehisaru abil, näiteks tuleks vaadata hoolega, kas pildil olijal puuduvad näiteks hambad või esineb kummaline hägustumine juuste ja naha piirjoonte juures.

Tehisintellekt loob nägusid tavaliselt nn generatiivse vastandvõrgu (GAN) abil. Kaks algoritmide kogumit töötavad koos: üks loob nägusid ja teine hindab nende realistlikkust, võrreldes neid päris inimeste nägudega. Tagasisideahel sunnib pildigeneraatorit looma üha realistlikumaid tulemusi.

Et tehisarupilte kasutatakse aina enam ka kelmuse eesmärkidel, on oluline, et inimesed suudaks aina keerulisemas olukorras vähemalt proovidagi vahet teha tõelistel ja libainimestel.

Mis puutub piltidekollaaži, siis read a ja b on tehisaru tehtud pildid, read c ja d on ehtsate inimeste portreed ja rida e koosneb tehisaru piltidest, mida kasutati inimeste treenimiseks ja mille puhul toodi välja erinevaid vigu, mis renderdamisel nende piltide loomisel tekkinud on.