Pentagoni avalikustatud UFO-failid jätavad õhku omajagu küsimusi

USA kaitseministeerium ehk Pentagon avalikustas eelmisel reedel, 8. mail suure hulga dokumente, mis käsitleb nn tuvastamata anomaalseid nähtusi (UAP – inglise keeles Unidentified Anomalous Phenomena), mida varem tunti UFO-de ehk tuvastamata lendavate objektidena. Materjalide seas on fotosid, videoid ja ametlikke teateid sündmustest, mida ei ole suudetud selgitada üldteada taeva- või kosmoseteaduse seaduste või protsessidega. Avalikustamise juures nentis Pentagon, et tegemist on lahendamata juhtumitega, mille puhul ei ole võimalik teha kindlat järeldust selle kohta, mida siis ikkagi on täpselt nähtud. Avalikustatud andmeid on nii viimastest aastatest kui ka aastakümnete tagusest minevikust, näiteks Apollo missioonide päevilt.

Kõikide avalikustatud failidega (mida pidavat ka jooksvalt lisanduma) saab igaüks tutvuda Pentagoni vastaval kodulehel ehk SIIN.

Austraalia Tasmaania ülikooli sõjalise strateegia ja riikliku julgeoleku uurija James Dywer kirjutab teadusportaalis The Conversation, et tema vaatenurgast on osa juhtumeid suhteliselt lihtsalt seletatavad. Mõned Kuu missioonidel jäädvustatud pildid, millel näib olevat salapäraseid valgusallikaid, on tõenäoliselt lihtsalt risustatud tavalise visuaalse müraga, mis on põhjustatud näiteks pildistamisvõtetest. Kosmoses viibinud astronautide kirjeldatud eredate sähvatuste põhjus võib olla kõrge energiatasemega kosmiline kiirgus, mis on väljaspool Maa magnetvälja palju tavalisem. Samuti saab mõnda videot seletada isegi putukatega, mis lendavad kaamera eest lähedalt läbi. Need jäävad häguseks ja näivad samas liikuvat erakordselt kiiresti.

Samas on hulk juhtumeid, mida ei saa nii lihtsalt kõrvale lükata või üheselt selgitada. Näiteks 2020. aastal avalikustas USA merevägi kolm videot, milles F/A-18 Super Horneti hävitajad jälgisid nn Tic Tac objekte. Need liikusid viisil, mis ületab praeguse teadaoleva inimtehnoloogia suutlikkust ja neil puudusid igasugused nähtavad jõuseadmed või mootorid. Hävitajate andurid kinnitasid, et tegemist ei olnud seadmete rikete tõttu saabunud valesignaalide või millegi muu taolisega, vaid reaalsete füüsiliste objektidega.

2025. aastal esitati USA kongressile salvestis sündmusest, mille käigus droon MQ-9 Reaper tulistas ühe UAP pihta Hellfire raketi. Objekt kaldus hetkeks kursilt kõrvale, kuid jätkas seejärel liikumist ilma nähtavate kahjustusteta, mis on teadaoleva füüsika seisukohalt äärmiselt ebatavaline.

Lisaks on viimase kümne aasta jooksul olnud mitmeid juhtumeid, kus USA ja Euroopa sõjaväebaaside lähedal on täheldatud tuvastamata drooniparvesid. Kummaline on asjaolu, et kuskil lähipiirkonnas pole olnud näha stardialust, millelt sellised droonid - juhul, kui need olid tõesti tavalised, inimeste ehitatud droonid - oleksid saanud startida.

Veel on teada, et 2023. aastal lasi USA alla Hiina luureõhupalli. Samuti puutusid ameeriklased samal aastal kokku mitme UAP-ga Põhja-Ameerika kohal, kuid nii USA kui Kanada keelduvad siiani nende objektide tegeliku olemuse kohta selgitusi jagamast.

Küsimusele, mis need raskesti seletatavad objektid siis õieti on, ei ole lihtsat vastust. Mõned inimesed kalduvad arvama, et tegu on mitte-inimliku intellekti ehk tulnukatega, aga seda ei toeta mingid tõendid.

Nii on ikkagi tõenäolisem, et tegu on droonide või mingit laadi muude luurevahenditega, mida võivad testida nii USA enda armee, liitlased kui ka näiteks Hiina. Samas jäävad mõned juhtumid, eriti näiteks Tic Taci objektide video, raskesti seletatavaks isegi sellisel juhul, eriti kui vaadelda neid meile teada oleva füüsika valguses. Andurisüsteemide rikete teooriat võib ju samuti kaaluda, kuid mitme erineval sagedusel töötava anduri samaaegne eksitus tundub ebatõenäoline.

Kokkuvõttes ei anna USA uusim avaldus selgeid vastuseid UAP-ide olemuse kohta. Tõenäoliselt ei ole kõigile juhtumitele ühte ühist seletust – osa neist on droonid, osa pildistamisel tekkinud mehhaanilised vead, kuid on siiski ka terve hulk nähtusi, mida praeguste teadmistega ei suudeta selgitada. Tulnukad on küll kõige põnevam seletus, kuid kaugelt kõige ebatõenäolisem, ütleb James Dwyer. Palju usutavam on tema sõnul, et vastused leitakse lõpuks palju tavapärasematest allikatest.