Seletamatule üleilmsele üminale leiti 50 aastat hiljem põhjendus

Mõne inimese jaoks on kõnealune madalsageduslik heli lihtsalt tüütu. Teistel võib see heli, mida sageli tajutakse isegi vibratsioonina, põhjustada tõsiseid vaevusi.

Õues ei ole kõnealust undamist tavaliselt lihtne kuulda, kuid siseruumides ilmneb see sageli. Kõige märgatavam on see öösel voodis olles. Kui inimene vaatab aknast välja, et näha, kas kusagil töötab mõni mootor või muu seade, ei leia ta tavaliselt midagi, ja samas ruumis viibivad teised inimesed ei kuule üldse midagi.

Idun Haugan, kes ka ise selle nähtuse all kannatab, kirjutab portaalis Norwegian Sci-Tech News, et seda nähtust kirjeldati esimest korda 1970. aastate keskel Inglismaal Bristolis. Ajaleht Bristol Evening Post hakkas ootamatult saama hulgaliselt kirju inimestelt, kes kuulsid seletamatut heli ja soovisid teada, kust see tuleb. Ühe teooria kohaselt põhjustasid heli suure kaubamaja laos töötanud võimsad ventilaatorid. Kui ladu mõni aasta hiljem suleti, jätkus undamine siiski vanaviisi.

Hiljem registreeriti sama nähtust mitmel pool mujalgi Ühendkuningriigis, peamiselt rannikulinnades nagu Hythe, Plymouth, Southampton ja Swansea, aga ka Londonis. Nähtusele anti nimeks The Hum ehk Ümin või Sumin.

Kõigepealt uurisid teadlased, kas uuringus osalenud üminakuuljatel oli tavapärasest parem kuulmine just nende madalate sageduste suhtes, mida looduses tegelikult esineb. Selgus, et enamikul seda ei olnud. Vaid kahel osalejal oli teatud madalatel sagedustel keskmisest parem kuulmine.

Sisekõrvas paiknev tigu tekitab ise nõrku helisid sagedusvahemikus umbes 500 kuni 5000 hertsi. Neil helidel ei ole organismis omaette ülesannet. Need on sisekõrva normaalse töö kõrvalsaadus.

„Enamik meist neid helisid ei kuule. Kuid mõned inimesed suudavad seda siiski, ja neid helisid on võimalik ka objektiivselt mõõta,“ ütleb Drexl. Neid nn otoakustilisi emissioone saab registreerida tundliku mikrofoniga, mis asetatakse kuulmekäiku. Mõnel inimesel võivad need helid avalduda häiriva tinnitusena. Tinnitus on heli, mis võib avalduda kohina, vilina, sumina, susisemise, undamise või millegi muuna, mida inimene kuuleb oma kõrvades või peas. See on helitaju, millel välist tekkepõhjust pole. „Üks meie hüpotees oli, et uuringus osalenud kuulevad just madalsageduslikke otoakustilisi emissioone. Seetõttu kontrollisime seda võimalust,“ ütleb Drexl.

Tulemus oli aga selge - ei.

„Ja veel on olemas inimesed, kes kuulevad midagi, mida ei ole võimalik objektiivselt mõõta. Meie arvates on nendel inimestel tegemist tinnituse madalsagedusliku vormiga,“ ütleb Drexl.

Paljud inimesed kogevad tinnitust kas pidevalt (kuni 10% kõigist inimestest) või aeg-ajalt. Esialgu tundub neile sageli, et heli tuleb väljastpoolt. Kui aga heli saadab neid kõikjal, hakkavad nad tasapisi mõistma, et selle allikas ei asu väliskeskkonnas.

Drexli sõnul viitavad nii senised teadmised kuulmissüsteemi kohta kui ka nende uuringu tulemused kahele võimalikule seletusele. Väikesel osal inimestest võib tõepoolest olla erakordselt tundlik madalsageduslik kuulmine. Enamiku puhul on aga tõenäolisem, et tegemist on madalsagedusliku tinnitusega ehk heliga, mille allikas asub inimese enda kuulmissüsteemis.

„Meie tulemused ei välista, et mõnel juhul võivad madalsagedusliku heli taga olla ka tegelikud välised allikad. Kuid meie hinnangul on paljudel juhtudel tegemist hoopis subjektiivse madalsagedusliku tinnitusega, mis põhjustab pulseeriva või madala tooniga heli tajumist,“ ütleb ta.

Vastav uuring ilmus teadusajakirjas PLOS One.