Kui meil palutaks teha dinosauruse häält, prooviksid paljud meist tõenäoliselt lõvi moodi möirata. Kas ankülosaurust jäljendades oleks vale teha linnu häält? Nemad olid soomuselised taimedest toituvad dinosaurused, kel polnud tänapäevaste lindudega tihedat sugulust, aga Jaapani teadlaste rühma tehtud muistsete kivististe uuring viitab siiski, et ankülosaurus väljendas end ka muul moel kui valjult möirates.
Kui Inglise teoloog William Buckland 1824. aastal teatas, et on leidnud tundmatu suure looma kivistise, ei teadnud ta, millisele protsessi ta käima lükkas. Bucklandi 200 aasta tagune avastus oli stardipauk dinosauruste uurimisele, mis on ajaga aina enam hoogu kogunud. Alles nüüd hakatakse mõistma nende loomade elu pisimaid nüansse.
Rohkem kui veerand sajandit pärast esimese sulgedega kaetud, ent tiivutu dinosauruse kivistise leidmist pingutavad teadlased ikka sulgede mõistatusliku tekke väljaselgitamise nimel. Vastuoluliste leidude erinev tõlgendamine võib lõppeda sellega, et kogu dinosauruste sugupuu on vaja ümber teha.